Hermann Weyl: erinevus redaktsioonide vahel

Weyl sündis kõrge pangaametniku perekonnas [[Hamburg]]i lähedal Elmshorni väikelinnas. Aastal [[1904]] astus ta [[Göttingeni ülikool]]i, kus temast sai [[David Hilbert]]i õpilane. [[1908]]. aastal kaitses ta [[doktorikraad]]i väitekirjaga "Singuläre Integralgleichungen mit besonder Berücksichtigung des Fourierschen Integraltheorems" (juhendaja David Hilbert).<ref name="gro" /> Seejärel jäi ta viieks aastaks ülikooli õppejõuna tööle. [[1913]]. aastal kaitses ta habilatsioonitöö "Über gewöhnliche Differentialgleicklungen mit Singularitäten und die zugehörigen Entwicklungen willkürlicher Funktionen"<ref name="gro" />. Aastatel 1913–[[1930]] töötas ta professorina [[ETH Zürich]]is, kus üks tema kolleege oli [[Albert Einstein]], kes parasjagu töötas [[üldrelatiivsusteooria]] kallal.<ref name="gro" /> Weylist, kes oli tõsiselt huvitatud füüsikalistest probleemidest, sai üks esimesi Einsteini üldrelatiivsusteooria toetajaid. Ta luges kursust sellel teemal ja mõtiskles selle edasise arendamise võimaluste üle. Need mõtted pani ta kirja oma [[1918]]. aastal laineid löönud raamatus "Raum, Zeit, Materie" ('Ruum, aeg ja mateeria'<ref> H.name="gddcH" Weyl. 1918. ''Raum, Zeit, Materie – Vorlesungen über Allgemeine Relativitätstheorie'', 8. Auflage, Springer 1993 (zuerst 1918, 5. Auflage 1922) </ref>). Albert Einstein andis raamatule väga kõrge hinnangu. Kirjas Weylile 8. märtsil 1918 nimetas ta raamatut "sümfooniliseks šedöövriks"<ref name="paul" />.

'Rühmateooria ja kvantmehhaanika'), milles esitatud sümmeetriailmingud olid vahetult seotud [[kvantväljateooria]] ja [[aatomifüüsika]]ga<ref> H.name="qGcrU" Weyl. 1928. ''Gruppentheorie und Quantenmechanik'', Wissenschaftliche Buchgesellschaft 1977 (Nachdruck der 2. Auflage 1931, zuerst Leipzig, Hirzel 1928)</ref>.

[[1930]]. aastal pensionile jäänud David Hilberti soovitusel naasis Weyl Göttingeni oma õpetaja mantlipärijana.<ref name="ias" /> Aastal [[1933]], pärast [[natsism |natside]] võimuletulekut, emigreerus ta (tema abikaasa oli juudi rahvusest) [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] ja asus tööle [[Princeton]]is asuvasse süvauuringute instituuti [[Institute for Advanced Study]]. Aastal [[1951]] ta emeriteerus ja naasis Zürichisse.<ref name="ias" />

Üks olulisemaid Weyli tõid [[algebra]] vallas puudutab [[rühmateooria]]t ja [[kompleksmuutuja funktsioonide teooria]]t, kus tema raamat "Die Idee der Riemannschen Fläche" ('Riemanni pinna idee', 1913<ref name="ias" />) sai klassikaks – esimest korda määratleti [[Riemanni pind]] rangelt nii, et seda võis laieneda suvalisele [[muutkond|muutkonnale]]<ref> H.name="e4ett" Weyl. 1913. ''Die Idee der Riemannschen Fläche'', Teubner 1997 (zuerst 1913, in Neuauflage mit Beiträgen von Patterson, Hulek, Hildebrandt, Remmert, Schneider; Hrsg: R. Remmert </ref>.

Tema esimene abikaasa (abielu sõlmiti 1913. aastal<ref name="ias" />) oli filosoof ja tõlkija [[Helene Weyl]] (1893–1948), kes tõlkijana on vahendanud [[Hispaania keel|hispaaniakeelset]] kirjandust [[Saksa keel|saksa]] ja [[inglise keel]]de. Filosoofiat oli ta õppinud [[Edmund Husserl]]i käe all. Muuhulgas on ta tõlkinud [[José Ortega y Gasset]]it.

Hermann ja Helene Weyli poeg Fritz Joachim Weyl (1915–1977) oli matemaatik. 1950. aastal abiellus Hermann Weyl [[skulptor]] Ellen Bäriga (1902–1988)<ref name="ias" />.