Gregoriuse koraal: erinevus redaktsioonide vahel

Gregooriuse koraal arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba [[Vana-Rooma]]s ning pärinesid [[Palestiina]]st. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. [[604]]. aastal valmis paavst Gregorius Suure käsul koostatud koraaliviiside valikkogumik ehk ''Gregoriuse antifonaarium''. Sellest alates hakati [[kristlus|kristlikel]] [[jumalateenistus]]tel kasutama üksnes seal avaldatud viise. Gregooriuse koraali lauldi saateta (''[[a cappella]]''), sest kirikus olid [[pill]]id keelatud.

Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel [[taktimõõt]]). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid – kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega.{{lisa viide}} Gregooriuse koraale lauldi [[ladina keel]]es, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused [[Jumal]]ale, [[Jeesus]]ele, [[Neitsineitsi Maarja]]le, [[pühak]]utele. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, [[neuma]]sid, millest on välja arenenud [[noodikiri]].