Norra džäss: erinevus redaktsioonide vahel

 

 

Kuigi džässi suurem laine tuli alles pärast sõda, olid inimesed sellest aimu saanud Ameerika varajasest show-muusikast, mida oli palju Ameerika mustanahaliste rahvamuusikas. Rändmuusikute kaudu oli see jõudnud Euroopasse juba 19. sajandil.

1913 algas Norra ja Ameerika vaheline reisiliiklus üle Atlandi. Tänu sellele oli võimalik aina rohkem importida muusikat üle ookeani.

Esimene välismaine džässorkester tuli Norrasse jaanuaris 1921 ja paar kuud hiljem Jack Harris' Premier Syncopated Five. Meloodiavariatsioonid olid lihtsad, rütmis vahetati tihti tugevad löögid nõrkadega ja vastupidi. Värvingut andsid banjo, trummid ja mitmed uuenduslikud pillid. Üldiselt kohandati muusikat tolleaegse Euroopa salongimuusikaga. Välismaised kollektiivid olid oluliseks inspiratsiooniallikaks esimestele kodustele džässansamblitele Kristiaanias.

Viiuldaja Lauritz Stang pani kokku oma esimese teismeliste bändi 1920. aastal ja noppis kiirest üles uued muusikatrendid. Teine noor, pianist Amund Enger esines koos paari džässigrupiga 1921. aastal. Samal aastal pandi Põhja-Norras Bodø linnas kokku 15-liikmeline Bodø džässansambel, Jazz Band. Aga kuna selle koosseisus olid ka mitmed radikaalid, muudeti see 1922 Trondhjemi noorte kommunistide ansambliks.

1925 palgati Kristian Hauger Oslos kasiinorestorani orkestri dirigendiks ning tekkis esimene täiskohaga džässisuunitlusega restoraniorkester.

 

== 1927–1940 ==

 

Sixpence'i kollektiivi liitusid uued tegijad ja ansamblist sai populaarseim džässbänd Norra pealinnas. Mängiti nii kuninglikel ballidel, saatkondades kui ka mujal kõrgema seltskonna seas.

Iga-aastasel Norra Muusikute Ühenduse koosolekul otsustati, et saksofoni tunnustatakse orkestripillina. Küsimus, kas džässmuusikud võiksid ühenduse liikmeks saada, viis tulise vaidluseni. 1930. aastast oli vähemalt Oslo muusikutele uks avatud.

 

Džässmuusikute klubid pandi kinni ning tegutseti salaja naiste õmblusringidena. 1941 keelati kõigil mittenatsidel raadiokuulamine ja raadioid konfiskeeriti üle terve maa. Sellega tekkis aga taas vajadus elava muusika järele. Kuid enamik tegutsevaid gruppe olid mitte-tuuritavad ja vaid kohalikule publikule. Erandiks oli Bergeni Rütmimuusikaorkester.

 

Mõned muusikud pagesid Rootsi. 1943 kaks tuntud džässmuusikut Rowland Greenberg ja Nils Jacobsen (Norra Rütmiklubide Assotsiatsiooni president) vahistati, kuna nad näitasid ebaseaduslikult džässifilme Oslo kinos.