Akraasia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P typo |
Resümee puudub |
||
8. rida:
Platonil, läbi Sokratese suu, oli akraasia võimatu, kuivõrd kaasteadmise korral, variantide A ja B puhul, kui teatakse, et üks on etem kui teine, pole võimalik valida viletsamat. Halva valiku taga on nõmedus või puudus (inimene võib olla puudulik, näiteks ta võib olla pime või mõne muu tajudefektiga).
Aristoteles esindab teist suundumust, mille puhul kuulub inimese juurde kalduvus nõrgalt tahta. Stoikudest alates on akraasia küsimus transformeerunud [[mõistus]]e ja tunnete ([[passioon]]ide) vastasseisuks: akraasia kui taltsutamatus on emotsioonide juhtimise ja valdamise küsimus. Selleks tuleb leida vaid retseptuur, teadmiste kogum, mille varal inimliku heaolu saavutamine - tee [[
Kristlikus moralismis on akraatilisust muuhulgas seostatud algpatuga ehk [[pärispatt]] (''peccatum originale'').
Tarkuse juurde kuulub samuti tahtejõulisus.
| |||