Klassikaline kitarr: erinevus redaktsioonide vahel

Klassikalist kitarri iseloomustavad [[nailon]]ist [[pillikeel|keeled]] ([[bassikeel]]tel on nailon tavaliselt kaetud metallist keermestusega), mida mängitakse sõrmitsedes. Nimetus '"klassikaline kitarr'" ei pea tähendama, et sellel esitatakse ainult klassikalist [[repertuaar]]i (kuigi [[klassikaline muusika]] on osa selle pilli põhirepertuaarist) – klassikalisel kitarril mängitakse igasugust muusikat, näiteks [[jazzdžäss]]i, [[folkmuusika|folki]] jne.

Klassikalise kitarri ja selle repertuaari areng hõlmab rohkem kui nelja sajandit. Pilli ajaloole ja arengule on oma panuse andnud mitmed varasemad instrumendid, nagu renessansskitarr ehk [[gittern]], [[vihuela]] ja [[barokk-kitarr]]. Klassikalise kitarri populaarsus on aastate jooksul püsinud tänu kuulsatele [[interpreet]]idele, [[arranžeerija]]tele ja [[helilooja]]tele. Lühidalt võiks nimetada järgnevaidjärgmisi: [[Gaspar Sanz]] (1640–1710), [[Fernando Sor]] (1778–1839), [[Mauro Giuliani]] (1781–1829), [[Francisco Tárrega]] (1852–1909), [[Agustín Barrios Mangoré]] (1888–1944), [[Andrés Segovia]] (1893–1987), [[Alirio Diaz]] (1923), [[Presti-Lagoya Duo]] (tegutses 1955–1967: [[Ida Presti]], [[Alexandre Lagoya]]), [[Julian Bream]] (1933) ja [[John Williams]] (1941).