Moraali genealoogiast: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
70. rida:
Kunstnikele omast askeesilembust analüüsib Nietzsche [[Wagner]]i näitel ning toob välja, et kasinus ja meelelisus ei ole tegelikult vastandid või vähemalt ei ole see vastuolu kuigi traagiline ning suured loojad pigem pühitsevad ja ülistavad seda paradoksi kui üritavad oma kehalisust eitada või varjata. Kunstnik jõuab loomingulisse tippu alles siis, kui ta suudab oma loomingule ülalt alla vaadata ja enda üle naerda. Nietzsche peab Wagneri vagatsemist tüüpiliseks ja piinlikuks, kuid toob selle põhjuseks asjaolu, et helilooja ei suutnud hoida oma loomingut lahus oma isiksuslikest ideaalidest. Autorlus on teose vajalik, kuid ebaoluline eeltingimus ning kui soovitakse teosest rõõmu tunda, tuleb selle päritolu unustada. Ka autori enda jaoks on tähtis ennast mitte segi ajada oma kujutatuga: “... ''kui'' ta tõesti see oleks, siis ta lihtsalt ei saaks seda kujutada, välja mõelda, ega väljendada. /.../ Täiuslik ja täielik kunstnik on igavesest ajast igavesti ära lõigatud sellest, mis on “reaalne”, tegelik /.../.” (lk 119) Samal ajal on mõistetav, et kunstnik väsib elamisest pidevas “ebareaalsuses” ning võib hakata tahtma olla iga hinna eest mingiski mõttes tegelik.
Nietzsche ei pea kunstnike askeesi-ihalust üldisemalt tõsiseltvõetavaks, vaid loeb neid filosoofia või religiooni kammerteenriteks, kes toetuvad juba kehtestatud autoriteedile. Näiteks sai Wagner oma püüdlustele kinnitust ja julgustust [[Schopenhauer]]i filosoofiast. Tõenäoliselt mõjutas Wagnerit Schopenhaueri seisukoht, et muusikas väljendub puhas tahe, mistõttu on nii muusikal kui ka muusikul metafüüsika seisukohalt eriline positsioon ja väärtus. Schopenhaueri peateos “[[Maailm kui tahe ja kujutlus|Maailm kui tahe ja ettekujutus]]” kujutab endast pikemat kommentaari [[Immanuel Kant]]i [[tunnetusteooria]]le ja [[esteetika]]le. Nietzsche leiab, et nii Kant, Schopenhauer kui ka enam-vähem kõik teised filosoofid on ilu lahtimõtestamisel põhimõtteliselt eksinud, sest nad kõik on esteetika probleemile lähenenud vaataja, mitte looja perspektiivist. Nietzsche on äärmiselt kriitiline Kanti seisukoha suhtes, et ilutunnetus on ebaisikuline ja üldkehtiv, ning vastandab tema iludefinitsioonile (“Kaunis on see, mis ''ilma huvita'' meeldib”) [[Stendhal]]i ütluse, et ilu on “''
==Kirjandus==
| |||