Erinevus lehekülje "Vabadusrist" redaktsioonide vahel

Lisatud 1082 baiti ,  3 aasta eest
resümee puudub
Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks.
 
Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka [[tasuta maa]] ning [[õppursõdur]]itel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle [[kavaler]]ile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. 1920. aastail kujunes Vabadusristi kavaleridest välja Eesti rahvuslik aadel, millel olid kõik seisusele omased tunnused (eksklusiivsus, ainuõigus seisuslikele välistunnustele, eesõigused ja privileegid, korporatsioon (Vabadusristi Vendade Ühendus). Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest [[Vabadussõda|Vabadussõja]]s. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. a. [[1. detsembri mäss|1. detsembri kommunistliku mässukatse]] mahasurumise eest. [[Hannes Walter]]i artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikele annetatud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ning üliõpilased 150 autasu.<ref name="aHHOJ" />
 
1919. aasta [[Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord|Eesti vabariigi valitsemise ajutise korra]] jõustudes muutus Vabadusristi III liigi annetamine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega [[19. juuni]]l [[1925]]. Tekkinud olukord, kus Eesti kodanikud võtsid vastu teiste riikide teenetemärke, kuid puudus võimalus annetada Eesti Vabariigi nimel riiklikke teenetemärke, tekitas piinlikke momente rahvusvahelises suhtlemises. Tekkinud lünga täitsid poolriiklikud [[Kotkaristi teenetemärk]] ja [[Eesti Punase Risti teenetemärk]]. Alles 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus seadustas riiklike teenetemärkide andmise. 1938. aasta Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse järgi võis Sõjavägede Ülemjuhataja sõja ajal annetada Vabadusristi kõigi liikide kolmandat järku (§ 21, p. 8).
 
== Kujundus ==
[[Nikolai Triik|NikolaiPeet TriigileAren]]ile olid väidetavalt Eesti Vabadusristi kujundamisel eeskujuks [[Saksa Ordu]] kõrgmeistri lipult võetud [[karkrist]]i-motiiv ja [[Soome Vabadusrist]]ilt ([[Karjala vapp|Karjala vapilt]]) võetud kujund, soomustatud käsi mõõgaga. Kuni 2016. aastani arvati, et Vabadusristi kujunduse autor oli [[Nikolai Triik]]<ref name="gbAqI" />. Vabadusristi iga liigi III järgu rist on 36 mm kõrgune ja 30 mm laiune, II järgu rist 39 mm kõrgune ja 34 mm laiune ning I järgu rist 45 mm kõrgune ja 39 mm laiune.
 
== Vabadusristi kavalerid ==
Kokku anti välja 3224 vabadusristi. Kuna mõnedele isikutele anti ka mitu Vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem, 3130. Lisaks anti autasu ka [[Verdun]]i linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Verdunile annetatud Vabadusrist oli üldse kõige esimene Vabadusristi annetamine (5. augustil 1919). Välja antud Vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest esimest1. järkujärgu Vabadusristi välja ei antud. I liigi esimese1. järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas [[Albert I (Belgia)|Albert I]], Taani kuningas [[Christian X]] ja Suurbritannia kuningas [[George V]]. [[Itaalia]] peaminister [[Benito Mussolini]] sai III liigi 1. järgu Vabadusristi. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.
 
Kolm vabadusristi on annetatud üheksale Vabadusristi kavalerile ([[Karl Parts]], [[Anton Irv]], [[Julius Kuperjanov]], [[Oskar Luiga]], [[Nikolai Reek]], [[Johann Schmidt]], [[Aleksander Seiman]], [[Jaan Klaar]], [[Eduard Neps]]). Kaks Vabadusristi annetati 76 isikule (sealhulgas 14 Soome, 4 Poola ja 1 Taani kodanik). Kurioosumina on ühele isikule ([[Voldemar Konga]]) annetatud kaks VR I/3 ja 12 isikule kaks VR II/3.
 
Paljud Vabadusristi kavalerid (sealhulgas [[Harri Moora]], [[Mihkel Martna]], [[Eduard Alver]], [[Winston Churchill]]) ei võtnud neile annetatud Vabadusristi vastu.
 
{| class="wikitable" style="text-align:right;"
|}
 
[[Karkrist]]i<nowiki/>kujulised teenetemärgid on kujundanud kunstnik [[NikolaiPeet TriikAren]]. Eeskujuks oli [[Soome Vabadusrist]] ja [[Saksa Ordu]] [[Saksa Ordu kõrgmeistri rist|kõrgmeistri rist]]. Ristid erinevad mõõtmete, värvi, lindi ja kandmisviisi poolest. Kujunduses on kasutatud rahvusvärvide (sinine, must, valge) kombinatsioone, ainult II liigi autasude südamik on punane ("vererist").
 
[[23. veebruar]]il [[1923]] asutati [[Tartu Vabaduseristi Vendade Ühendus]]. See oli esimene Vabadusristi kavaleride piirkondlik ühendus, mis järgnevatel aastatel kujunes üleriigiliseks organisatsiooniks: [[1925]]. aasta suvel asutati üleriigiline [[Vabaduse Risti Vendade Ühendus]] (VRVÜ), millega järgnenud aastatel liitusid teised tekkinud piirkondlikud organisatsioonid. Vabadusristi kavaleride esindaja [[Rahvuskogu]] Teises Kojas oli [[Jaan Soots]].
 
2016. aasta seisuga on teadmata 91 Vabadusristi kavalerist Eesti kodaniku elulugu. Viimane elusolev Vabadusristi kavaler oli [[Karl Jaanus]], kes suri [[6. oktoober|6. oktoobril]] [[2000]].
 
== Ajutise Valitsuse otsus 24. veebruarist 1919 (RT 1919, 13) ==
Anonüümne kasutaja