Tulejuhtimissüsteem: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P näpukaparandus |
|||
17. rida:
Esimesed tulejuhtimissüsteemid olid valmistatud kõigepealt sõjalaevade jaoks.
Enne 19. sajandit ei võinud laevadevaheline kaugus ületada 50 meetrit <ref
Tulistamise parandamine oli kompleksne ja raske ülesanne. Kõigepealt relv oli sihitud kasutades metoodikat, mis oli sajandite jooksul kasutatud suurtüki tulistamisel. Arvesse võeti Koriolisi jõudu, laevade kiirust, tuule kiirust ja suunda, kui palju püssirohu oli, õhu tihedust ja temperatuuri. Pärast esimest lasku suurtüki spetsialist vaatles mürsu trajektoori ja kohta, kuhu mürsk kukub. Sõltuvalt sellest kuhu mürsk kukkus, suurtüki spetsialist andis korrigeerituid andmeid suurtükimeeskonnale ja see protsess jätkas niipalju kuni vaenlaslaev oli purustatud.
Enne aastat 1905 olid valmistatud optilised kaugusmõõdikud, millega sihtimine sai kergemaks. Hiljem olid kasutusele võetud mehaanilised arvutid. Pärast aastat 1905 olid valmistatud ja kasutusele võetud ka spetsiaalsed matemaatilised tabelid, millega võiks ennustada kaugust efektiivseks tulistamiseks sõltuvalt tuulest, kiirusest ja teistest tingimustest. Esimesed seaded efektiivse tulistamise arvutamiseks oli Dreyeri laud, Dumaresqi laud ja Argo Clock ehk Argo kellad<ref
Arthur Pollen ja Frederic Charles valmistasid esimest niisugust süsteemi iseseisvalt. Pollen alustas oma tööd pärast lahingu harjutamist Maltas, kus ta leidis, et suurtüki ei olnud päris täpne <ref
Samal ajal meeskond juhitud Dreyeriga valmistas oma süsteemi, mis sai rohkem populaarsust Suurbritannia laevastikus, mida hiljem nimetatid MARK IV*. Seda süsteemi oli kasutatud suurtel hulgal esimese maailmasõja laevadel ja oma populaarsust süsteem sai tänu võimalusele erinevatele suurtükimeeskonnale sihtima koos ja kombineerida oma lasku. Seda süsteemi kasutati laevadel, mis olid ehitatud enne aasta 1927, kuni süsteemi vahetati teisele nimega „Admiralty Fire Control Table”<ref
Kauguse leidmise süsteemid olid mitu korda uuendatud ja teiseks maailmasõjaks nemad said tähtsaimaks osaks kogu tulejuhtimissüsteemis. Sellel ajal veel üheks tähtsaks uuenduseks sai integreerimine süsteemisse radari, mis andis võimalust tulistada efektiivselt ka öösel ja rasketes ilma tingimustes.
37. rida:
Pärast teist maailmasõda uuendati suurtükitornid arvutijuhitavaks ja automatiseeriti suurtükimürsu laadimine ja muud tulistamiseks valmistumise protsessid.
Viimane sõda, millal kasutati analoogarvutid tulejuhtimissüsteemis, vähemalt USA laevastikus, oli Lahesõda<ref
47. rida:
Hävituslennukil olevat suurtükirelva ei saa automaatselt sihtima vaid siis, kui tulejuhtimissüsteem annab vihje, tänu millele piloot teab kuidas tuleb teha järgmist manöövri, et purustada vaenlase lennuk. Tänapäevastel lennukitel seda informatsiooni piloot saab HUD-lt ehk Head-Up Display’lt, mis on läbipaistev ekraan, mille peale kuvatakse andmeid vaenlase lennuki, teiste objektide ja enda lennuki positsiooni kohta.
== Viited ==
{{viited|allikad=
<ref name="prqQT">.A. Ben. Clymer (1993) [http://web.mit.edu/STS.035/www/PDFs/Newell.pdf ''The Mechanical Analog Computers of Hannibal Ford and William Newell''] ''IEE Annals of the History of Computing'' Vaadatud 30.05.2016</ref>
<ref name="jhXvV">. Mindel, David (2002). ''Between Human and Machine.'' Baltimore: Johns Hopkins. lk. 25–28</ref>
<ref name="3A1Rn">Pollen 'Gunnery' lk. 23</ref>
<ref name="nhWl5">Cooper, Arthur. [http://ahoy.tk-jk.net/GentlemansCordite/AglimpseatNavalGunnery..html ''A Glimpse at Naval Gunnery.''] Ahoy: Naval, Maritime, Australian History.</ref>
<ref name="h90EB">.[http://www.dogtagsrus.com/p-38%20can%20opener%20articles.htm ''Older weapons hold own in high-tech war.''] ''Dallas Morning News''. 1991-02-10. Vaadatud 30.05.2016.</ref>
}}
| |||