Artur Axmann: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
9. rida:
[[1941]]. aastal astus Axmann vabatahtlikuna [[Wehrmacht]]i. Ta sai Idarindel võideldes haavata, kaotas parema käe.<ref>[http://ww2db.com/person_bio.php?person_id=654 Artur Axmann] World War II Database</ref> 1941. aasta oktoobris valiti ta [[Riigipäev]]a liikmeks.
Pärast Adolf Hitleri enestappu [[30. aprill]]il [[1945]] põgenes Axmann füüreri punkrist. Tal õnnestus Berliinist lahkuda. Pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppu kuulutati Artur Axmann ametlikult surnuks. Ta varjas end Erich Siewerti nime all [[Mecklenburg-Vorpommern]]is. 1945. aasta detsembris võeti ta [[Lübeck|Lübeckis]] vahi alla. [[1946]]. aasta oktoobris lasti ta vangistusest vabaks, kuid [[1947]]. aasta juulis vahistati uuesti. [[1949]]. aasta mais mõisteti ta kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. [[1958]]. aastal karistas Berliini kohus teda sõjakuritegude eest 35 000 marga suuruse trahviga.<ref>http://www.gelsenzentrum.de/arthur_axmann.htm</ref>
Seejärel tegutses Axmann ettevõtjana, kuid ilma erilise eduta. [[1995]]. aastal avaldas ta mälestusteraamatu "Das kann doch nicht das Ende sein" ("See ei saa ometi lõpp olla").
| |||