Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
2. rida:
[[Pilt:Beaumarchais.jpg|pisi|Beaumarchais]]
[[Pilt:Beaumarchais 03.jpg|pisi|{{PAGENAME}}]]
'''Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais''' ([[24. jaanuar]] [[1732]] [[Pariis]] - [[18. mai]] [[1799]]) oli prantsuse leiutaja, [[kellassepp]], muusik, kirjastaja, spioon, relvakaubitseja, revolutsionäär ja näitekirjanik.
 
Ta sündis keskklassi kellasepakellassepa perekonda. 13-aastaselt jättis ta kooliõpingud pooleli, et pühenduda ameti õppimisele oma isa juures. 21-aastaselt tegi ta revolutsiooni kellatööstuses, leiutades uue kellamehhanismi, mis lubas hakata ehitama palju täpsemaid ja väiksemaid kelli. Tema tehtud kellad olid väga prestiižsed, Prantsusmaa kuninga {{kas|[[Louis XV]]}} armuke kandis tema tehtud sisseehitatud kellaga sõrmust.
 
Samal ajal huvitus de Beaumarchaise ka muusikast. Ta mängis mitmesuguseid pille, komponeeris muusikat ja muu seas andis harfitunde Prantsuse õukonnas [[Louis XV]] tütardele. Kolmekümnendates eluaastates otsustas ta sõita [[Hispaania]]sse, et puhata ja katsetada rahus kirjutamist. Reisides avastas ta endas armastuse [[dramaturgia]] vastu ja tulnud tagasi oma reisidelt, valmis tema käe all mitmeid stsenaariume lavastuste jaoks ja helitöid. Tema kõige kuulsamad teosed on kolm Figaro-ooperit: "Sevilla habemeajaja", "Figaro pulm" ja "Patune ema".
 
Pärast [[Voltaire]]'i surma ostis ta tema tööde avaldamisõigused ja asutas [[Saksamaa]]l kirjastuse, et trükkida Voltaire'i teoseid, mis Prantsusmaal olid eel-revolutsioonilistel aegadel keelatud. Kahtlustatuna koostöös revolutsionääridega kuulutati ta 18. sajandi lõpuaastatel Prantsusmaal ''persona non grataks'' ja ta veetis enamiku oma viimastest aastatest Saksamaal.
 
{{Vikitsitaat|Pierre de Beaumarchais}}