Fullereen: erinevus redaktsioonide vahel

Kõige esimese fullereeni, C₆₀, sünteesisid [[Richard Smalley]], [[Robert Curl]], [[James Heath]], [[Sean O'Brien]] ja [[Harold Kroto]] USA-s Rice'i ülikoolis 1985. aastal, kuigi nende ühendite olemasolu oli teada juba varem. Kroto, Curl ja Smalley said selle avastuse eest 1996. aastal ka [[Nobeli keemiaauhind|Nobeli keemiaauhinna]]. Hiljem on fullereene leitud ka näiteks suitsus ja tahmas. Fullereenid said oma nime austusavaldusena [[Buckminster Fuller]]ile, arhitektile, kelle kuulsaid geodeetilisi kupleid nad meenutavad. Järelliide ''-een'' viitab [[kaksikside]]mete olemasolule molekuli struktuuris.

 

 

==Fullereenide tüübid==

[[Süsiniknanotorud]] on [[silinder|silindrikujulised]] fullereenid. Nende laius on tavaliselt mõni [[nanomeeter]], kuid pikkus võib olla lühem kui üks [[mikromeeter]] ning ulatuda mitme [[millimeeter|millimeetrini]]. Neil võivad olla nii kinnised kui ka avatud otsad. Esineb ka selliseid torusid, mille diameeter väheneb tasapisi enne toru sulgumist. Nanotorude [[molekulaarne aine|molekulaarne struktuur]] annab neile erilised omadused: suure [[tõmbetugevus]]e, kõrge [[elektrijuhtivus|elektri-]] ja [[soojusjuhtivus]]e, suure [[plastilisus]]e ning suhteliselt hea [[Inertsus (keemia)|keemilise inertsuse]], mis tuleneb silindrilisest ja üsna planaarsest struktuurist, milles C aatomid pole kergesti kättesaadavad ega teiste aatomitega asendatavad.

 

 

==Keemilised omadused==