Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 83.191.239.46 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Juhan121. |
Resümee puudub |
||
9. rida:
Holokausti juudi rahvusest{{lisa viide}} ohvrite mälestamiseks on 1990. aastatest saati tähistatud [[Holokausti mälestuspäev]]a. [[Eesti|Eesti Vabariigis]] sai mälestuspäev valitsuse heakskiidu ja esimest korda tähistati seda [[27. jaanuar]]il [[2003]].
Holokausti toimumise kahtluse alla seadmine on kuulutatud kuriteoks [[Prantsusmaa]]l, [[Belgia]]s, [[Šveits]]is, [[Saksamaa]]l, [[Austria]]s, [[Rumeenia]]s, [[Slovakkia]]s, [[Tšehhi]]s, [[Leedu]]s, [[Poola]]s ja [[Iisrael]]is.<ref>[http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/2935/1/maripuu_meelis.pdf Teise maailmasõja aegse juudivastase poliitika rakendamine Eestis] Tartu 2007, Meelis Maripuu; lk 4.</ref>
== Põhjused kuritegevustest osavõtmiseks ==
=== Antisemitism ===
Antisemitism on tegelikult üsna vana nähtus. See ei ole levinud ainult 20. sajandi esimeses pooles ja ainult Saksamaal. Juute süüdistati erinevates õnnetustes näiteks juba keskajal, kui Musta Surma peeti juutide süüks. Mis aga just sakslasi pani juute vihkama oli näiteks see, et maailmasõdade vahelisel perioodil oli Saksamaa majandus halval tasemel, valitses inflatsioon ning kõrge töötuse tase. Majanduslikult kõige paremal tasemel olid aga juudid, mille tõttu paljud sakslased olid kadedad nende vastu. Peale Esimese maailmasõja kaotust oli saksa rahvas nördinud ning vihane ning oli lihtne enda viha suunata just juutide vastu, kellel läks võrreldes teistega väga hästi. (Unites States Holocaust Memorial Museum, 2016)
Üks kuulsamaid raamatuid holokausti ja antisemitismi teemal, Daniel Goldhageni ''Hitler’s Willing Executioners'' (1997), väidab, et sakslased olid tollal, erinevalt teistest rahvustest, eriti juutide vastased ning n-ö juudiprobleemist räägiti juba enne natside võimuletulekut. [[Adolf Hitler|Hitler]] vaid tõi selle viha esipinnale. Goldhagen väidab, et kuigi kõik sakslased ei pruukinud nõustuda natside poliitikaga, siis juudiküsimuses olid küll kõik ühel meelel. Seda mõtteviisi toetab näiteks fakt, et väga vähesed natsidest loobusid tapmisest, kui selleks oli võimalus ning tihti pidid juute tapma täiesti tavalised mehed, kes olid veel sõja ajal saadaval ning mitte just selleks tööks kindlalt väljavalitud natside kamp. Paljud on aga sellisele mõtteviisile vastu vaielnud, näiteks ajaloolase Christopher Browningu arvates ei suuda antisemitism põhjendada, miks natsid tapsid ka lisaks juutidele näiteks poola rahvusest inimesi ning kõik liikmed ei olnud ka sakslased. (Browning, 2001)
=== Dehumaniseerimine ===
Dehumaniseerimine ei olnud ainulaadne sakslastele, see oli väga populaarne viis, kuidas sõja ajal rahvast vaenlase vastu ärgitada. Dehumaniseerimine tähendab, et vaenlasest ei mõeldud kui inimesest nagu iga teine, vaid kui midagi alamat, mõeldi, kas kui objektist või loomast, kuid mitte täisväärtuslikust inimesest. Näiteks üks USA propagandaposter sõja ajal kujutas sakslast kui gorillat, kes hävitab süütuid elusid. Samuti saadeti Stalini Punasele armeele propagandalehti, kus räägiti sakslastest kui loomadest, kes on õppinud ära sõjakunsti. Nii tehti ka juutidega, kellest tihti räägiti kui parasiidist, kelle peab hävitama. Juuti kujutati tihti kui rotti, kes levitab haigusi ning on aaria rassile üleüldse ohtlik. On vale tappa inimest, kuid roti tapmine on lubatud. (Smith, 2011) Seda ilmestab fakt, et kui igal natsil oli kindel juut, keda ta pidi tulistama, siis oli tapmine moraalselt palju raskem, kui siis, kui pidi suvaliselt juutide seas kõiki laskma. Samuti tuli natside suhtumine juutidesse välja ka 25 aastat hiljem ülekuulamistes, kus küsiti neilt, kuidas nad tollal tegid vahet poolakatel ja juutidel. Kui osad vastasid, et riietuse, juuksestiili ja üldise välimuse järgi, siis üsna paljudel kumas läbi ka tolleaegne natsipropaganda, mille järgi öeldi, et juudid olid poolakatest räpasemad, lohakamad ja vähem puhtad. (Browning 1992, 152)
=== Deindividualiseerimine ===
Deindividualiseerimine tähendab, et grupis olles kaotab inimene teadlikkuse iseendast, muutub n-ö anonüümseks. Inimene saab üheks grupiga ning võtab vastu seal antava rolli. Näiteks rahvamässudes on inimesed valmis linna segi peksma ning varastama, kuigi üksinda olles nad ilmselt ei julgeks seda kunagi teha. (Keizer jt, 2008) Nii oli ka natsidega, kes võtsid vastu tapjarolli, mis autoriteet ja grupp oli neile andnud. Nad ei käitunud nagu nad ise, vaid nad täitsid rolli.
Seda ilmestab väga hästi üks kuulsamaid katseid sotsiaalpsühholoogias: [[Stanfordi vanglaeksperiment|Stanfordi vangla eksperiment]]. Seal jaotati meessoost tudengid kahte rühma: ühed mängisid vanglavalvureid ja teised vange. Neile tehti Stanfordi ülikooli keldrisse võltsvangla ning katsealustele anti üsna vabad käed, mis nad võisid teha. Kõik kandsid vastavalt rollile ka vormiriietust ning vange ei kutsutud mitte nende nime, vaid neile antud numbri järgi. Katse käigus selgus, et valvurid võtsid üsna ruttu enda rolli omaks ning muutusid ajapikku üha julmemaks ja lugupidamatuks vangide suhtes. Kuigi katse oli mõeldud kestma kaks nädalat, siis see lõpetati juba peale kuuendat päeva, kuna olukord hakkas üle käte minema. (McLeod, 2008) See eksperiment näitab, et inimene võib tegelikult väga lihtsalt rolli sisse elada ning käituda grupi järgi, kuna talle on antud võimalus selleks.
=== Autoriteedile kuuletumine ===
Inimeste kuulekus autoriteedi vastu on olnud väga tähtis osa tsivilisatsiooni arengus. Ükskõik millise ühiskonna toimimiseks on vajalik, et osadel inimestel ühiskonnas on teiste üle veidi rohkem võimu. Kuid autoriteedile kuuletumine võib ka panna inimesi tegema nende enda printsiipidele vastaseid tegusid. (Gleitman jt 2011, 523) Samuti on hiljem ülekuulamistel öeldud, et käskudele ei olnud võimalik vastu hakatagi. Kui hakkasid vastu, siis oli võimalus, et saadetakse ise koonduslaagrisse või tapetakse kohapeal. Tegelikult on aga selline seletus vale, kuna siiani ei ole leitud veel ühtegi juhtumit, kus kedagi oleks koonduslaagrisse saadetud või tapetud. Muidugi võis selline võimalus ka olla, et sellist saatust lihtsalt kardeti ja ei juletud igaks juhuks vastu hakata. (Browning 1992, 170-171)
Kõige kuulsam näide kuulekuse uurimisest psühholoogias on [[Stanley Milgram|Milgrami]] elektrišoki eksperiment, kus katsealused mängisid õpetajaid, kes pidid kõrvaltoas paiknevat õpilast küsitlema ning vale vastuse korral pidi elektrilööki õpilasele andma. Elektrilöögi pinget suurendati peale igat valet vastust. Samal ajal kuulis õpetaja õpilase karjeid elektrilöögile, kuid eksperimentaator käskis ikkagi õpetajal katsega jätkata. Tegelikult muidugi keegi viga ei saanud ning õpilane oli näitleja, kes teeskles enda valu. Uuriti seda, kui valmis on katsealune alluma eksperimentaatori korraldustele. 65% katsealustest läksid katsega lõpuni, ehk andsid enda õpilasele lõpuks surmava löögi. (McLeod, 2007)
See katse illustreerib hästi seda olukorda, milles ka natsid olid. Kuid miks on tavalised inimesed valmis olema niivõrd kuulekad? Lisaks eelnevalt mainitud evolutsioonilisele põhjusele, tunnevad ilmselt alamad, et autoriteet on see, kelle käes on olukorras kontroll. Ning kelle käes on kontroll, see ka vastutab. (Gleitman jt 2011, 525) Seega ilmselt nii katsealused kui ka pataljoniliikmed ei tundnud täit vastutustunnet peale kohutavaid tagajärgi ning neil oli lihtsam ka ülesandeid seetõttu täita. Näiteks on mitmed natsid hilisemates intervjuudes märkinud, et enamik juute olid laskmiskohtades väga passiivsed, just kui oodates ja tahtes surma saada. Selline mõtteviis näitab süü veeretamist hoopis ohvritele. Või näiteks kirjeldasid paljud natsidest, kuidas kohalikud poolakad reetsid nii vabalt juutide peidukohti, kuigi poolakatel ei olnud muud võimalust, sest muidu oleks nad ise maha lastud. (Browning 1992, 155-157) Natsid ei tahtnud vastutustunnet tapmiste eest endale võtta ja leidsid võimalusi vastutustundest pääsemiseks.
== Holokaust Eestis ==
36. rida ⟶ 58. rida:
* [[Alain Besançon]]. ''Sajandi õnnetus. Kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest''. Prantsuse keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud [[Katre Talviste]]. [[Loomingu Raamatukogu]] [[2001]], nr 34/35.
* [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] [[2001]], nr 8/9. (Holokausti erinumber)
* Browning, C.R. Ordinary Men: Reserve Police Battalion 101 and the Final Solution in Poland. Originaal: New York: HarperCollins, 1992. Esimene väljaanne Suurbritannias (koos uue järelsõnaga): London: Penguin Books, 2001.
* Gleitman, H., Gross, J., Reisberg, D. Psychology. 8. väljaanne. New York: W.W.Norton & Company, 2011.
* Goldhagen, D.J. Hitler’s Willing Executioners: Ordinary Germans and the Holocaust. New York: Vintage Books, 1997.
* Keizer, K., Lindenberg, S., Steg, L. The Spreading of Disorder. – Science, 2008, 322, 1681-1685.
* McLeod, S. Stanford Prison Experiment, <nowiki>http://www.simplypsychology.org/zimbardo.html</nowiki> Kasutatud: 05.11.16
* McLeod, S. The Milgram Experiment, <nowiki>http://www.simplypsychology.org/milgram.html</nowiki> Kasutatud: 05.11.16
* Smith, D.L. „Less Than Human“: The Psychology of Cruelty, <nowiki>http://www.npr.org/2011/03/29/134956180/criminals-see-their-victims-as-less-than-human</nowiki> Kasutatud 04.11.16
* Unites States Holocaust Memorial Museum. Introduction to the Holocaust, <nowiki>https://www.ushmm.org/learn/introduction-to-the-holocaust</nowiki> Kasutatud: 02.11.16
== Välislingid ==
| |||