Stroopi efekt: erinevus redaktsioonide vahel

'''Stroopi efekt''' on psühholoogias hästi tuntud tähelepanu fenomen, mis näitab interferentsi esinemist reaktsiooniaja ülesannetes.<ref>MacLeod, C. M. (1992). The Stroop task: The “gold standard” of attentional measures. ''Journal of Experimental Psychology, 121(1)'', 12-14.</ref> Efekt näitab, et automaatsed tegevused nagu lugemine toimuvad kiiremini kui teatud liiki töötlust nõudvad tegevused. See võrdleb omavahel sõnade lugemist ja nende sõnade ühe omaduse ehk värvi nimetamist, mille puhul teine on alati aeglasem protsess.<ref>Besner, D., Stolz, J. A., & Boutilier, C. (1997). The Stroop effect and the myth of automaticity. ''Psychonomic bulletin & review'', ''4''(2), 221-225.</ref>

Stroopi efekt on nime saanud [[John Ridley Stroop]]i järgi, kes kirjeldas sellist nähtust esimest korda oma väitekirjas. Väitekiri avaldati ajakirjas The American Journal of Experimental Psychology 1935. aastal. See keskendus tähelepanule ja selle häirimisele.<ref name=":0">About John Ridley Stroop. John Ridley Stroop Digital Archive. Abilene Christian University. Kasutatud 3.05.2017 <nowiki>http://blogs.acu.edu/johnridleystroop/about-john-ridley-stroop/#.WQriwb197Qp</nowiki>. </ref> Stroop järeldas, et inimestel kulub lihtsalt objektide nimetamise pealenimetamisele vähem aega kui nende objektide omaduste (nagu värv) nimetamisele. Stroopi efekt näitab, et mõned protsessid nagu sõnade lugemine on automaatsed ja neid viiakse läbi kiiremini ning seega mõjutavad need aeglasemaid protsesse. Reaktsiooniaja uurimine on aidanud paremini mõista ka mentaalseidmentaalset protsessetöötlust.<ref>MacLeod, C. M. (1991). John Ridley Stroop: Creator of a landmark cognitive task. ''Canadian Psychology/Psychologie canadienne, 32(3)'', 521.</ref>

Stroopi test on edasi arenenud Stroopi efektist ja näitab, kuidas tähelepanu häirimine ajuprotsesse mõjutab. Selles testis näidatakse katseisikutele sõnu värvidest, nii et sõna enda värv ja sõna sisu ei ühti (näiteks sõna ''roheline'' võib testis olla trükitud punasena). Katseisikud peavad kõigepealt lugema ette sõnad ja seejärel lugema ette värvid, millega sõnad on trükitud. Mõlemal juhul mõõdetakse aega, mis kuluskulub sõna ütlemisele. Efekt esineb, kui teise testiosa ajad on esimestest pikemad. Seega ilmneb, et keeleline töötlus on ajus märksa automaatsem ja tõhusam kui värvide oma.<ref name=":0" />