John Bowlby: erinevus redaktsioonide vahel

Ta õppis Cambridge'is psühholoogiat ja töötas samal ajal ka raskesti kasvatatavate lastega. Hiljem täiendas Bowlby ennast veel meditsiinis ja psühhiaatrias. Psühhoanalüütikuks sai ta 1937. aastal. Aasta pärast abiellus Bowlby Ursula Longstaffiga ja neil oli neli last. Peale II maailmasõda sai Bowlby Tavistocki kliiniku direktoriks ja 1950. aastal vaimse tervise konsultandiks [[Maailma Terviseorganisatsioon|Maailma Terviseorganisatsioonis]] (WHO).

Bowlby arvas, et lapsel peab olema üks ja primaarne kiindumussuhe, mis on teistest tähtsam (tavaliselt emaga). Ta nimetas seda '''monotroopsuseks'''. Selline suhe on kvalitatiivselt erinev kõigist teistest suhetest ja selle mittetekkimine viib tõsiste negatiivsete tagajärgedeni, kaasaarvatud psühhopaatiani. Monotroopsuse teooriast arenes '''emaliku deprivatsiooni hüpotees''', mis tähendab, et laps käitub viisil, mis tingibkindlustab kontakti ja lähedustläheduse hooldajaga. Kui laps tunneb ohtu, siis ta annab signaalita hooldajale signaali – selleks võib olla nutmine, naeratamine, liikumine vms. Hooldaja vastab sellele instinktiivselt.

Teooria peamine kritiseerija on olnud [[J. R. Harris]], kes arvab, et vanemad ei vormi oma lapse iseloomu ega isiksust, vaid laste eakaaslastel on suurem mõju. Harris ei leia, et kasvatus peaks olema keskkonna sünonüüm. Tõestuseks näitab ta, et see, mida laps õpib kodus, võib olla väljaspool kodu täiesti tähtsusetu. Näiteks erinevates peredes kasvanud identsetel kaksikutel on tõenäoliselt sarnasemad hobid, huvid, harjumused ja stiilid kui neil, kes kasvasid koos. See näitab looduse, mitte kasvatuse mõjujõudu. Harrise väitel nähtub lahutatud kaksikute uurimustest, et suur osa isiksusest tuleb geenidest, mitte kasvatusest. Lapsed ei kasuta paljutki sellest, mida nad on vanematelt õppinud. Mõnes keskkonnas võivad need käitumised olla täiesti sobimatud. Lapsed õpivad käitumist pigem oma sotsiaalse grupi liikmetelt. Isegi kui vanemad püüavad kahte last ühesuguselt kasvatada, käituvad nad ikkagi isemoodi. Harris leiab, et kui laps on ebaseaduslikult käitunud, siis ei tohiks süüdistada vanemaid. Samuti juhul, kui vanemad on last kasvatanud armastusega, siis võib ta teha ikkagi vägivaldseid või kuritegelikke tegusid.