Erinevus lehekülje "Moraali genealoogiast" redaktsioonide vahel

Samal ajal leiab Nietzsche, et kristlusele omane enesepiitsutamine ei ole tingimata põhjustatud jumala mõistest kui sellisest, sest Kreeka jumalad ei pannud inimest iseenda vastu vägivallatsema ning võtsid enda peale pigem süü kui karistuse. See jättis inimestele võimaluse ennast õigustada ka siis, kui nad olid midagi halba teinud, ning täieliku võimatuse ja lunastamatuse tunnet ei tekkinud.
 
Traktaadi lõpus juhib Nietzsche tähelepanu sellele, et mis tahes ideaali (ka kõlbelise, moraalse või religioosse ideaali) kehtestamine on alati millegi või kellegi suhtes vägivaldne ning esitab tegelikkust endale sobival viisil. Alles tagantjärele hakkab ideaal paistma ideaalse, eksimatu ja ümberlükkamatuna, oma sünni juures on ta aga ebamugav, võõristamapanev ja segadusseajav: “Selleks et pühamut rajada, ''tuleb pühamu hävitada''...” (lk 110) Lõpetuseks leiab Nietzsche, et moraal või õigemini südametunnistus ilma enesehävitusliku ja eluvaenuliku võltsvagatsemiseta on põhimõtteliselt võimalik, kuid see tähendab muu hulgas radikaalset vastuhakku senisele ühiskonnakorraldusele, mistõttu selle kehastamiseks on vaja [[Nõnda kõneles Zarathustra|Zarathustra]]-suguseid tugevaid inimesi.
 
===Kolmas traktaat. Mida tähendavad askeesi-ideaalid?===