Erinevus lehekülje "Moraali genealoogiast" redaktsioonide vahel

Nii on ka karistus kui protseduur vanem ja varasem kui selle kasutamine karistusena. Karistuse päritolu ulatub tagasi aega, mil karistust selle praeguses vormis veel ei tuntudki. Sel puudub üks ja ainus otstarve, selle asemel on terve rida erinevaid tähendusi, mis lõpuks koonduvad ühte ning neid on raske teineteisest lahutada ja analüüsida, tervik on täiesti määratlematu. (lk 89) Protsessi, millega üks tähendus asendatakse teisega, juhib võimutahe, mis on kogu inimtegevust läbiv domineerimisinstinkt. Nietzsche loetleb üksteist erinevat karistuse otstarvet (või tähendust) ning pakub, et neid on veel palju rohkem. Karistusel puudub aga süütunde ja südametunnistuspiina esile kutsumise funktsioon. Vangide psühholoogia uurimine on näidanud, et karistus muudab tuimaks ja külmaks, kontsentreerib ja teravdab võõrandumistunnet. Pigem on karistus ajalooliselt süütunnet just pärssinud, sest karistatav näeb, et laiduväärseid (karistavaid) vägivallategusid tehakse vähimagi südametunnistuspiinata, kui need on võimu poolt sanktsioneeritud ja õigluse teenistuses. Karistuse tegelik mõju väljendub inimese üldises arukuse suurenemises, mälu pikenemises ja ettevaatlikkuses. Karistus on inimese muutnud taltsamaks ja kartlikumaks, kuid mitte paremaks, pigem vastupidi.
 
Halba südametunnistust nimetab Nietzsche tõsiseks haiguseks, mille algupäraks on instinktide järkjärgulinekiire kasutuks muutumine ettearvatava ja reglementeeritud ühiskondliku elu tingimustes, mistõttu varem välja elatud tungid pöördusid nüüd sissepoole ja inimese enese vastu. “Vaenulikkus, julmus, himu jälitada, rünnata, vaheldust leida, purustada – kõik see on pööratud nende instinktide kandja enda vastu – ''see'' ongi “halva südametunnistuse” algupära.” (lk 96)
 
===Kolmas traktaat. Mida tähendavad askeesi-ideaalid?===