Erinevus lehekülje "Moraali genealoogiast" redaktsioonide vahel

 
Kannatuse kui tänapäeva “elu kõige hullema küsimärgi” (lk 73) puhul on oluline, et hirmsaks ei ole peetud mitte niivõrd kannatusi endid, kui kannatuste mõttetust. Nietzsche märgib, et mõttetute kannatuste talumatus võis olla üks motiive, tänu millele tekkis kujutlus jumaluste ja üleloomulike olendite olemasolust, sest neid sai kujutleda juuresolevaks ka varjatud kannatuste puhul. Ühtlasi andis see aga õigustuse ka selliseid kannatusi põhjustada, kuna seda peeti jumalatele meelepäraseks.
 
Võlgniku ja võlausaldaja suhe valitseb ka üksikisiku ja kogukonna vahel. Üks karmimaid karistusi on alati olnud kogukonnast väljaheitmine, mille tulemusel ühishuvide kahjustaja kuulutatakse lindpriiks ning tema karistus on eriti julm ja halastamatu. Kui kogukond on piisavalt tugev, siis saab ta endale lubada üleastujate välja heitmata jätmist ning kahjustatute raev “makstakse kinni” mõne leebema karistusega. Mis tahes ohu või nõrgenemise puhul langeb aga kogukond kiiresti varasemasse arengujärku tagasi ning karistused muutuvad taas karmimaks.
 
Nietzsche heidab moraaliajaloo uurijatele ette, et need ajavad karistuse päritolu segamini selle eesmärgiga. Tema enda ajaloometoodika järgi tuleb asja tekkepõhjus ja tema lõplik kasulikkus rangelt lahus hoida: “... kõik otstarbed, kõik kasulikkused on vaid selle ‘’märgid’’, et mõni võimutahe on võtnud võimust millegi vähem vägeva üle ning on temasse omalt poolt verminud mingi funktsiooni tähenduse”. (lk 86) Nähtuse või tava areng pole kindlasuunaline liikumine mööda loogilist ja lühimat rada eesmärgi suunas, vaid suhteliselt juhuslike tõlgenduste ja kohanduste ahel, milles rohkem või vähem sõltumatud ja omaette toimuvad allutamisprotsessid üksteisele järgnevad. “Vorm on voolav, aga “tähendus” on seda veel enam...” (lk 87)
 
Nii on ka karistus kui protseduur vanem ja varasem kui selle kasutamine karistusena. Karistuse päritolu ulatub tagasi aega, mil karistust selle praeguses vormis veel ei tuntudki. Sel puudub üks ja ainus otstarve, selle asemel on terve rida erinevaid tähendusi, mis lõpuks koonduvad ühte ning neid on raske teineteisest lahutada ja analüüsida, tervik on täiesti määratlematu. (lk 89) Protsessi, millega üks tähendus asendatakse teisega, juhib võimutahe, mis on kogu inimtegevust läbiv domineerimisinstinkt. Nietzsche loetleb üksteist erinevat karistuse otstarvet (või tähendust) ning pakub, et neid on veel palju rohkem. Karistusel puudub aga süütunde ja südametunnistuspiina esile kutsumise funktsioon. Vangide psühholoogia uurimine on näidanud, et karistus muudab tuimaks ja külmaks, kontsentreerib ja teravdab võõrandumistunnet. Pigem on karistus ajalooliselt süütunnet just pärssinud, sest karistatav näeb, et laiduväärseid (karistavaid) vägivallategusid tehakse vähimagi südametunnistuspiinata, kui need on võimu poolt sanktsioneeritud ja õigluse teenistuses.
 
===Kolmas traktaat. Mida tähendavad askeesi-ideaalid?===