|
===Teine traktaat. "Süü", "halb südametunnistus" ja muu seesugune===
Teise traktaadi alguses analüüsib Nietzsche unustuse ja mälu vahekorda ning leiab, et unustamine ei ole ainult inertslik, passiivne võime, vaid eelkõige aktiivne jõud, mis ei lase teadvusel end ebavajaliku infoga üle koormata: “... ei saaks olla õnne, rõõmsameelsust, lootust, uhkust, o l e v i k k u''olevikku'' ilma unustlikkuseta.” (lk 60) Mälu kui unustamise vastandvõime väljaarenemiseks on inimliik pidanud õppima nägema põhjuslikke seoseid ning eristama paratamatuid asju juhuslikest, kuid selle juures on inimene ka ise muutunud ettearvatavaks ja reeglipäraseks, et suuta “iseenda kui t u l e v i k u''tuleviku'' eest vastutada” (lk 61) Inimese muutumises paratamatuks ja ühetaoliseks on ka vastutuse päritolu ning selle protsessi tulemust nimetab Nietzsche kombe kõlbluseks ehk teatavaks “sotsiaalseks hullusärgiks”, tänu millele on inimese käitumine ühiskonnas üldjoontes reeglipärane ja ennustatav, kuid millest tuleb lõppkokkuvõttes uuesti vabaneda, et saada autonoomseks kõlbluseüleseks indiviidiks. Nietzsche käsitluses kõlblus ja autonoomsus välistavad teineteist, enda eest vastutada saab aga ainult autonoomne, vabaks saanud inimene. “Uhke teadmine v a s t u t u s e''vastutuse'' erakordsest privileegist, teadlikkus sellest haruldasest vabadusest, sellest võimust enda ja saatuse üle on laskunud talle sügavale sisimasse ning saanud instinktiks, domineerivaks instinktiks.” (lk 63) See instinkt on vaba inimese südametunnistus, mis lubab tal iseennast täielikult jaatada.
Südametunnistuse kujunemislugu peab Nietzsche aga julmaks ja vägivaldseks: “Et miski mällu jääks, vajutatakse see sisse tulise rauaga: mällu jääb ainult see, mis ei lakka h''haiget'' a i g e t t e g e m a s t”''tegemast''” (lk 64); “oma sügavaimalt aluselt on kõik religioonid julmuste süsteemid” (ibid.). Moraali põhimõistete, nagu “süü”, “südametunnistus” ja “kohus” algupära on “võla” mõistes ning karistuse institutsioon on tagasi viidav võlausaldaja ja võlglase vahelisele lepingusuhtele. Karistus oli algselt tehing, millega indiviidile tekitatud kahju kompenseeriti süüdlasele põhjustatud valuga, kuid seejuures ei lähtutud moraalikaalutlustest, nagu süüdlase vaba tahe või tema vastutus oma tegude eest, vaid karistus oli lihtsalt kahjukannataja viha väljendus ning nauding sanktsioneeritud vägivalla tarvitamisest, st teise inimese kannatama panemisest. Seega on süü ja südametunnistuse kujunemine tihedalt seotud vägivallaga: “Ja kas ei võiks lisada, et too maailm ei ole õieti kunagi päriselt lahti saanud teatud vere ja piinamise lõhnast (isegi vana Kanti kategooriline imperatiiv lõhnab julmuse järele...)? (lk 70) Sellegipoolest leiab Nietzsche, et ajal, mil inimesed oma julmust veel ei häbenenud, oli elu rõõmsam, sest inimesed ei olnud veel kaotanud usaldust “elu mõistatuse” (lk 73) vastu ning võltsmoraali ei olnud.
Kannatuse kui tänapäeva “elu kõige hullema küsimärgi” (lk 73) puhul on oluline, et hirmsaks ei ole peetud mitte niivõrd kannatusi endid, kui kannatuste mõttetust. Nietzsche märgib, et mõttetute kannatuste talumatus võis olla üks motiive, tänu millele tekkis kujutlus jumaluste ja üleloomulike olendite olemasolust, sest neid sai kujutleda juuresolevaks ka varjatud kannatuste puhul. Ühtlasi andis see aga õigustuse ka selliseid kannatusi põhjustada, kuna seda peeti jumalatele meelepäraseks.
|
