Valge joon Võrumaa kohale: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Sisu: koomale
P parandasin skripti abil kriipsud
17. rida:
 
== Ilmumine ja vastuvõtt ==
"Valge joon Võrumaa kohale" avaldati väikese kõvakaanelise väljaandena, luuletuste vahele oli paigutatud neli [[Enno Ootsing]]u graafilist lehte. Pealkiri on võetud seitsmerealisest luuletusest, kus esineb lause "üks lennuk veab valge joone [[Võrumaa]] kohale". Pealkirja all seisab tiitellehel alapealkiri: "54 luuletust [[1967]]-[[1968]]". Raamatu lõpus on sisukorra asemel iseseisev 54-realine tekst, mille ridadeks on luuletustest nopitud üksikud fraasid (fraaside järjekord vastab luuletuste järjekorrale).
 
Tekst koosneb lühikestest luuletustest, mille stiil ja rütm on sarnased, rõhutades teksti suhtelist pidevust. Kolmkümmend luuletust on taasavaldatud valikkogus "Käoraamat" ja kogu tekst muutmata järjestusega koondkogus "Kirjutatud", lk 173-225173–225 (puudub ainult "Kiire on eluga kiire filosoofiaga"). Autor on hiljem väitnud, et kirjutas enamiku luuletusi väga kiiresti, ühe bussisõidu vältel Tallinna ja [[Tartu]] vahel. Hoolimata raamatu pealkirjast nimetatakse luuletustes kõige sagedamini Tartut ja [[Emajõgi|Emajõge]].
 
Ilmumisaegne kriitika tõstis esile raamatu tihedust ja ühtlust. Leiti, et teksti seob ühtseks tervikuks "sujuv pealkirjadeta killult killule libisemine... mida seesmiselt toetab iga raamatuga süvenev kaplinskilikkus, see suveräänne sisendusjõuline maailm, mis on aja jooksul ehk mõjusidki vastu võtnud, kuid milles need siitpeale enam eristatavad pole, sest on kujunenud iseseisev luuletaja."<ref>Silvia Nagelmaa, "Meestelaulu aasta". ''Looming'' 1973, nr 4.</ref> Samuti arvati, et autor "on vabanenud mina isekusest ja sellest tuleneb, et luuletused ei mõju pealetükkivalt, vaid laotuvad tasapindselt lahti... Sellest ka nii palju pilte, vaateid ja kirjeldusi, milles olulisem on kirjeldatav, mitte kirjeldaja ise."<ref>Ene Mihkelson, "Vastandumine". ''Keel ja Kirjandus'' 1973, nr 5.</ref>