Traditsioon ja individuaalne talent: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''"Traditsioon ja individuaalne talent"''' (Tradition and the Individual Talent) on T. S. Elioti essee. See ilmus esimest korda 1919 ajakirjas The Egoist. Eesti...' |
|||
9. rida:
Igal rahval on peale oma loova mõttelaadi ka oma kriitiline mõttelaad; ja teise nõrkusi ta ignoreerib rohkem kui esimese omi. Inglased peavad prantslasi endast kriitilisemateks, ja mõnikord isegi uhkustavad sellega, just nagu prantslased oleks vähem spontaansed. Võib-olla ongi, aga tuleb meeles pidada, et kriitika on sama vältimatu kui hingamine. Me peame raamatu lugemisel tekkivaid mõtteid ja tundeid väljendama, oma kriitilist vaimu kritiseerima. Võib välja tulla, et kui me mõnd [[luuletaja]]t kiidame, siis me rõhutame seda, milles ta kõige vähem teistega sarnaneb. Sealt me arvame leidvat selle inimese eripärase olemuse. Meile meeldib, kui ta vahetutest eelkäijatest erineb, me tahame seda erinevust nautida. Ilma selle eelarvamuseta leiame sageli, et küpse luuletaja loomingu kõige isikupärasemates joontes elavad jõuliselt edasi eelkäijad.
Aga eelmise põlvkonna saavutuste pimedat või arga jäljendamist ei saa heaks kiita, siis on uudsus parem kui kordamine. Traditsioon on olulisem asi. Seda ei saa pärida, vaid suure vaevaga
Ühelgi kirjanikul, ühelgi luuletajal ei ole üksinda täit tähendust. Teda tuleb vastandada ja kõrvutada varasematega. See on esteetilise [[kriitika]] printsiip üldse. Mitte ainult iga teos ei pea kuuluma tervikusse, vaid iga uus [[kunstiteos]] muudab kõiki eelnevaid.
15. rida:
{{pooleli}}
==Välislingid==
*[http://library.brown.edu/pdfs/130876199525004.pdf I osa originaal]
| |||