Ilu looduses: erinevus redaktsioonide vahel

Ilu ennast tuleb päästa kunstiliste ja kriitiliste katsetuste käest, mis püüavat ideaalselt kaunist asendada reaalselt [[inetus|inet]]uga. Tegelikult omistab ka iluga võitlev uusim [[esteetiline realism]] ja [[utilitarism]] õigupoolest ilule ülesande päästa maailm. Puhast kunsti ehk kunsti kunsti pärast peetakse jõudeoleku ajaviiteks, ideaalset ilu põlatakse kui tegelikkuse meelevaldset ja tühja ilustust. Järelikult nõutakse, et tõeline [[kunst]] oleks tähtis asi ning seega omistatakse tõelisele ilule võime reaalset maailma sügavalt ja tugevalt mõjutada. Kui realistide ja utilitaristide vaated vastuoludest vabastada, saame sellise ühtse vormeli: esteetiliselt kaunis peab viima tegelikkuse reaalse paranemiseni. See on õigustatud nõudmine, mida on alati tunnustanud ka ideaalne kunst ja vanad esteetikud. [[Aristoteles]]e järgi peab [[tragöödia]] inimhinge puhastama ning seega tegelikult parandama. [[Platon]]i "[[Riik (Platon)|Riigis]]" omistatakse sarnane reaalne kõlbeline toime (mehise vaimu kinnitamine) mõnele muusika ja lüürika liigile. Teisest küljest, [[kunstiline plastika]] avaldab peale esteetilise mõju hingele ka väikest, pinnapealset ja osalist mõju välisele ainelise loodusele – plastikateoste [[materjal]]ile. Kaunis raidkuju on võrreldes marmoritükiga uus, parem, objektiivselt täiuslikum reaalne ese, sest ta on keerukam ja diferentseeritum. Kuigi sel juhtumil on kunsti parandav toime materiaalsele esemele puhtväline, ei pea see pinnapealsus olema omane kunstile üldse ja kõigis selle liikides. Meil on õigus arvata, et kunsti mõjul loodusele ja hingele on erinevad astmed.

Formaalne ilu ilmutab end alati puhta kasulikkusena. Kuid seda puhast kasulikkust hindab inimene, ja mitte ainult inimene, kõrgelt. Teda väärtustatakse kui omaette eesmärki. Ilus on midagi tingimatult väärtuslikku, mis ei eksisteeri teise pärast, vaid iseenda pärast; see rõõmustab ja rahuldab meie hinge ainuüksi oma olemasoluga; ilu annab hingele rahu ning vabastab ta elulistest püüdlustest ja vaevadest.

Ilu on tegelik fakt, maailmas toimuvate reaalsete loomulike protsesside saadus. Ilu puudub kõikjal, kus maailma materiaalsed stiihiad on rohkem või vähem alasti. Muide, anorgaanilises maailmas ei saa need esemed ja nähtused, mis on ilutud, seeläbi inetuks, vaid jäävad lihtsalt esteetiliselt indiferentseteks. Põhjus on selge: selle järgu nähtustes on maailmaelu madalamatel, elementaarsetel astmetel, ta on vähesisukas, ja materiaalsel algel ei ole millehi peal ilmutada oma vastupanu mõõdutust; ta on siin suhteliselt omas vallas ning omab rahulikult oma ahtrat olemist. Seal aga, kus valgus ja elu on juba mateeria vallanud, kus ülemaailmne mõte on juba hakanud avama oma seesmist täiust, peab ideaalset vormi jälle lõhkuva või alla suruva kaootilise alge ohjeldamatu avaldumine tekitama järsu inetusemulje. Mida kõrgemal maailmaarengu astmel ilmneb uuesti materiaalse stiihia alastiolek ja metsikus, seda vastikumad on säärased avaldused. Loomariigis kohtame juba suuri tõelise inetuse näiteid. Mõned olendid on sugu- või toitumisfunktsiooni alasti kehastus. Mõne paelussi keha on kõige elementaarsema ehitusega kott, milles on vaid suguelundid, mis seevastu on väga arenenud. Tõugud on just nagu ainult kehastunud toitumisinstinkt kogu oma apluses; sama võib teatud määral öelda ka suurte peajalgsete kohta. Kõik need loomad on kahtlemata inetud. Kuid äärmise astmeni jõuab inetus alles kõrgeima ja täiuslikema loodusliku vormi vallas: ükski loom ei saa olla nii vastik kui väga inetu inimene.

Osade iseseisvus ehk olemise vaba ruum võib eri esemetes ja nähtustes olla rohkem või vähem täielik; oma osadele seda vaba ruumi andva terviku ühtsus võib eri esemetel ja nähtustel olla rohkem või vähem täielik. Sellistest suhtelistest erinevustest tuleneb hulk astmeid idee teostumises, maailmaprotsessi kogu mitmekesisus ja kogu keerukus. Ent peale üksikute tüsistuste oma teostumise protsessis ilmneb ülemaailmne idee oma üldisuses paratamatult kolmest küljest. Selles eristuvad: 1) vabadus ehk olemise autonoomia, 2) sisu ehk mõtte täielikkus ja 3) väljenduse ehk vormi täiuslikkus. Ilma nende kolme tingimuseta ei ole ideaalset olemist. Vaadelduna eelkõige oma sisemise tingimatuse küljest absoluutselt soovitu või tahetuna on idee [[headus]]; vaadelduna tema poolt haaratud üksikute määratluste küljest mõeldava sisuna arule on idee [[tõde]]; lõpuks, oma kehastuse täiuslikkuse ehk lõpetatuse küljest meelelises olemises reaalselt aistitavana on idee ilu.

Väärilise ehk ideaalse olemise kriteerium üldse on osade suurim iseseisvus terviku suurima ühtsuse juures. Esteetilise väärilisuse kriteerium on selle ideaalse momendi kõige lõpuleviidum ja mitmekülgsem kehastus antud materjalis. Üksikjuhtumite puhul ei pruugi need kriteeriumid kokku langeda ning neid tuleb rangelt eristada. Kunsti vallas torkab see erinevus silma. Vähem ilmne on ta looduse vallas, kuid väga tähtis on seda erinevust mitte unustada. Paeluss väljendab teatud määral elu ideed organismi kujul; teemant on oma ideaalse sisu poolest anorgaanilise aine kirgastumise teatav aste. Orgaanilise elu idee, olgu kas või ussi astmel, on kõrgem kristallilise keha ideest, olgu kas või teemandi kujul. Selles viimases on mateeria ainult väljastpoolt kirgastatud, kuna aga ussis on ta seesmiselt elustatud. Esimese kriteeriumi järgi on paeluss teemandist kõrgemal, sest ta on sisukam. Puhtesteetilise kriteeriumi järgi jõuame teisele järeldusele. Teemandis on kirgastatud mineraali ([[vääriskivi]]) lihtne, elementaarne idee väljendatud lõpuleviidumalt ja täiuslikumalt kui keerukam ja kõrgem orgaanilise elu idee paelussis. Teemant on omas soos täiuslik ese, sest mitte kuskil ei ühine selline vastupanu või läbitungimatuse jõud niisuguse kirkusega, kuskil ei kohta nii eredat ja peent värvide mängu nii kõvas kehas. Seevastu ussi näol me leiame selle orgaanilise idee, mille valda see olend kuulub, ühe ebatäiuslikuma, algelisema väljenduse.

Aine on olemise inertsus ja läbitungimatus – otsene vastand ideele kui positiivsele kõikläbitungitavusele ehk kõikainsusele. Alles valguses vabaneb aine oma inertsusest ja läbitungimatusest, ja nõnda liigendub nähtav maailm esimest korda kaheks vastandlikuks polaarsuseks. Valgus või tema kaalutu kandja – eeter – on idee algne reaalsus tema vastandlikkuses kaaluga ainele, ja selles mõttes on ta ilu esimene alge looduses. Ilu edasised ilmingud on tingitud valguse kombinatsioonidest mateeriaga. Niisugused kombinatsioonid on kahesugused: mehaanilised ehk välised ja orgaanilised ehk sisemised. Esimesed tekitavad otsesed valgusnähtused looduses, teised tekitavad elunähtused. Orgaaniline elu on valguse muundumine. Mateeria saab ilu kandjaks tänu ühele ja sellelesamale valgusalgele, mis teda algul valgustab pinnalt ning seejärel tungib tema sisse, elustab ja korrastab teda.

3. Maailma kõikainsus ja selle väljendaja, valgus, oma algses liigenduses iseseisvate, kuid siiski üldisest harmooniast haaratud kesete paljuseks on [[tähistaevas|tähistaeva]] ilu. Selles teostu positiivse kõikainsuse idee täielikumalt ja täiuslikumalt kui kahes esimeses. Nii vahetu mulje heleda keskpäeva või [[kuuvalge öö]] ilust kui ka selle ilu esteetiline hinnang haarab paratamatult kogu looduse pildi sel hetkel, kõik need maised esemed ja nähtused, mille peale päike ja kuu paistavad ning millel on oma ilu, mida see eriline valgustatus võimendab, kuid mis omakorda suurendab heleda taeva ilu, kuna aga tähise öö vaatamisel piirdub esteetiline mulje täielikult taeva endaga;maised esemed sulavad pimeduses kokku ning nende ilul ei saa tähtsust olla. Kui jätta kõrvale valgustatud maastiku ilu, siis kolmest peamisest taeva liigist on tähistaevas kõige ilusam. (Kauni eristamine [[ülev]]ast ei ole vajalik.)

Mõnel teiselmuul juhulpuhul täielik vaikus võimendab esteetilist mõju või on selle vajalik tingimus. Mõne nähtuse puhul väljendub kogu eluline ja esteetiline mõte helides (öine torm kui kaose karje).

Universumi loov alge ([[Logos]]), mis peegeldub ainelt väljaspooltväljastpoolt valgusena ning seestpoolt süütab elu aines, moodustab loomade ja taimede näol määratletud ja stabiilseid eluvorme, mis aste-astmelt järjest suurema täiuslikkuse poole ülenedes võivad lõpuks olla materjaliks ja keskkonnaks kõikterve ja jagamatu idee tõelisele kehastumisele.