Televiisor: erinevus redaktsioonide vahel

Televiisorite pildiridade arv kasvas aasta-aastalt: 1937. aastal võeti kasutusele 441-realises kaadris ülerealaotus. Ühtsetele süsteemidele vastava mustvalge televisiooni saated algasid Euroopas 1950. aastail, Tallinnas 1955. Ameerika Ühendriikides sai sel ajal juba näha värvisaateid (värvitelevisiooni standard [[NTSC]] kehtestati 1954. aastal). Euroopa maadesse jõudis värvitelevisioon kümmekond aastat hiljem, Eestisse 1972. aastal.

Värviteleris väljub pildivahesageduse [[demodulaator]]ist laiaribaline (kuni 5 MHz) liitvideosignaal. Selle signaali dekodeerimisel saadakse kujutise heledussignaal Y janing kaks värvivahesignaali (U = B – Y ningja V = R – Y), mis kannavad infot värvitooni ningja värviküllastuse kohta. Heledussignaalist ja kahest värvivahesignaalist luuakse kolme põhivärvuse signaalid algebraliste teisendustega:

Nüüdisaegsed telerid on lameda (õhukese) ekraaniga [[digitaalelektroonika]] seadmed. Teleri skeemis asendavad [[integraallülitus]]ed terveid plokke ja keerukaid talitlusüksusi. Nii võib olla ühel [[kiip|kiibil]] kujutise ja heli vahesagedusvõimendi, mitmesüsteemne värvidekooder, sünkroniseerimislülitusedsünkroonimislülitused ja helisageduse eelvõimendi. Kõigi lülituste koostööd juhib digitaalsignaalidega [[mikroprotsessor]]. <ref> [http://www.ti.com/solution/tv_lcd_digital Digiteleri plokkskeemi näide] </ref>

100 Hz kaadrivahetustehnoloogia korral arvutab [[signaaliprotsessor]] 25-hertsise sagedusega järgnevatest kaadritest [[interpolatsioon|interpoleerimise]] teel välja pildi vahepealsed signaalid. Tulemusena muutub kujutiste kiire liikumine sujuvamaks; see võib olla eriti tuntav nt spordiülekannetel. Paljud teleritootjad pakuvad ka 200 Hz ja suurema pildisagedusega telereid. Olenevalt signaalitöötluse tasemest võib niisugune tehnoloogia kaasa tuua ka spetsiifilisi moonutusi, nagu pildi võbisemine ja kirestikiiresti liikuvate objektide ebaloomulik eraldumine taustast.

Stereokinodes on ruumilise (3-dimensioonilisemõõtmelise) pildiga filme aeg-ajalt näidatud juba 1950. aastatest alates. Filmimisel ja filmi vaatamisel on seejuures kasutatud [[stereofotograafia]]st pärinevaid tehnikaid.

4K-teleri ekraani [[eraldusvõime]] on senisest neli korda suurem. Kui nn [[täiskõrglahutus]]e (Full HD, SHD) teleri ekraanil on reas 1920 [[piksel|pikslit]] (pildipunkti) ja ridu 1080, siis 4K-teleri korral on need arvud kaks korda suuremad: 3840 × 2160 pikslit. Seega osutub ekraani pikslistruktuur senise vaatekauguse juures nähtamatuks ka kaks korda suurema diagonaaliga ekraani korral. Tänu ka edasiarendatud videotöötlusele paistab pilt detailsem ja sügavam, värvid kirkamad (ja seda ka üles skaleeritud HD-signaali korral).

4K-ekraani eelised tulevad täielikult esile mõistagi vastava resolutsiooniga videomaterjali korral. Kuni televisiooniorganisatsioonid valmistuvad üleminekuks HD-lt 4K-televisioonile kaabli- ja mobiilivõrgu ning [[veeb]]i kaudu, saab 4K-programme juba alates 2016. aaastast tuua ekraanile satelliit-TV saatjatelt.<ref>[http://en.kingofsat.net/ultrahd.php Ultra HD TV Channels (4k)]</ref>

4K-televisiooni puhul kasutatakse vahel ka nimetusi Ultra HD ja UHD, kuid need on laiema tähendusega, vt [[Ultrakõrglahutusega televisioon]].