Schmalkaldeni sõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{subst:toimetaA}}{{Lisaviiteid|{{subst:KUUPÄEV}}}} {{Sõjaline konflikt | konflikt = Schmalkaldeni sõda | osa = | pilt = Pilt:Carlos V en Mühlberg...' |
P nõbult > nõolt |
||
34. rida:
}}
'''Schmalkaldeni sõda''' (saksa: ''Schmalkaldischer Krieg'') viitab lühikesele vägivallaperioodile aastatel
== Taust ==
53. rida:
[[Pilt:Anthonis Mor 020.jpg|thumb|[[Don (tiitel)|Don]] [[Fernando Álvarez de Toledo y Pimentel|Fernando Álvarez de Toledo, Alba hertsog]], Keisri-Hispaania vägede juht Saksamaal.]]
Edasi ei suutnud Schmalkaldeni juhid kokku leppida lahingus kindlustunud keisrivägede vastu. 20. juulil 1546 pandi kuurvürst Johann Friedrich I ja maakrahv Philipp I riigivande alla, ettekäändel, et nad kukutasid aastal 1542 katoliikliku Braunschweig-Wolfenbütteli hertsogi [[Heinrich II (Braunschweig-Wolfenbüttel)|Heinrich II]]. [[Saksimaa]] hertsog Moritz kasutas juhust ja tungis oktoobris [[Tšehhi kuningriik|Tšehhi kuninga]] Ferdinand I abiga oma rivaali ja Saksimaa [[Wettinid#Ernsti ja Albrechti liini Wettinid|Ernestiini]]
Švaabimaal jäid Hesseni väed paigale, samas mahajäetud riigilinnad, nagu ka luterlikud vürstid Württembergi hertsog [[Ulrich (Württemberg)|Ulrich]] ja pfaltskrahv [[Friedrich II (Pfalz)|Friedrich II]] asusid keisri poolele. 28. märtsil 1547 asus Karl V teele [[Čechy]]sse, kus ta ühendas väed oma venna, Tšehhi kuninga Ferdinand I-ga. Kuna Tšehhi luterlased ei andnud kuurvürst Johann Friedrich I-le mingit sõjalist abi, nagu ta lootnud oli, sundisid Karl V Hispaania-Keisriväed ta taganema. Lahkarvamuste tõttu strateegias murti Liidu kaitse lõpuks 24. aprillil 1547 [[Mühlbergi lahing]]us, kus Johann Friedrich I vangi võeti.
64. rida:
[[Pilt:Schmalkaldic war 1547.jpg|thumb|200px|left|Ernestiinide (roosa) ja Albertiinide (roheline) Saksimaa pärast Schmalkaldeni sõda.]]
Kinnipüütud kuurvürst Johann Friedrich I mõisteti esialgu surma ja armuandmise saamiseks allkirjastas ta 19. mail 1547 [[Wittenbergi kapitulatsioon]]i. Ta kaotas [[kuurvürst]]itiitli ja mõned väikesed Ernestiinide territooriumid oma
Kuigi keisriväed olid Schmalkaldeni Liidu protestantide vägede üle võidukad, purustades [[ketserlus]]e Rooma [[paavst]]i jaoks, levisid Martin Lutheri ideed üle keisririigi nii, et neid ei saanud füüsilise jõuga maha suruda. Kuid 15. mail 1548 dikteeris Karl V, tundes end oma võimu tipul, [[Augsburgi interim]]i, et valmistada ette protestantide taasühendamist katoliku kirikuga. Edikt põhjustas aastal 1552 protestantlike vürstide uue mässu, seekord juhtis seda Saksimaa kuurvürst Moritz ja toetas kuningas [[Henri II (Prantsusmaa)|Henri II]]. Karl V pidi ülekaalukate luterlike vägede eest põgenema ja interimi [[Passau rahu]]ga katkestama, samas Saksimaa Johann Friedrich I ja Hesseni Philipp I vabastati. Ametlik lahendus protestantliku usutunnistuse tunnistamiseks saabus kolm aastat hiljem [[Augsburgi usurahu]] kujul. Järgmisel aastal loobus Karl V vabatahtlikult troonist oma venna Ferdinand I kasuks.
| |||