Lev Trotski: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
34. rida:
Õppis reaalkoolis [[Odessa]]s ja [[Mõkolaiv]]is. Koolis jõudis väga hästi edasi kõigis õppeainetes, tegeles lisaks joonistamise, kirjanduse (sh tõlkimisega vene keelest ukraina keelde) ning kooli[[almanahh]]i väljaandmisega.
 
[[1890. aastad|1890. aastate]] lõpus puutus ta kokku marksistlike ideedega ning astus ka [[VSDTP|Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööpartei]]sse. Ta taasasutas ka [[Lõuna-Vene Töölisühing]]u ning püüdis korraldada tööliste ja talupoegade ideoloogilist valgustamist. Järgnesid vahistamised ning Trotski istus mitu korda vangis ja oli asumisel. [[1902]]. aastal põgenes ta asumiselt Siberist, kuhu jättis maha esimese naise [[Aleksandra Sokolovskaja]], koos kahe tütrega. Venemaalt põgenedes kasutas BronsteinBronštein võltsdokumentides esmakordselt varjunime Nikolai ''Trotski'', kasutades selleks Odessa vangivalvuri nime.
 
==Tegevus emigratsioonis==
Välismaale jõudes liitus Trotski poliitilise tegevusega [[Suurbritannia]]s, [[London]]is, kus osales sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajalehe [[Iskra]] toimetuses, kus tegutsesid ka [[Georgi Plehhanov]], [[Veera Zassulitš]], [[Juli Martov]], [[Vladimir Lenin]]. Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei sisemises fraktsioonidevahelises võitluses toetas ta algselt menševikke (Plehhanovit), olles vastu Lenini ja bolševike pakutavale "demokraatlikule tsentralismile", mille eesmärk, oli parteiliikmete iseseisvuse vähendamine ja partei juhtorgani poolt määratud suundade vastuvaidlematut järgimist. [[1903]]. aastal lõhenes [[VSDTP]] kaheks tiivaks: [[Lenin]]i juhitud äärmuslikeks [[bolševik]]eks ning mõõdukamateks ja demokraatlikumateks [[menševik]]eks. Trotski oli vahepeal jõudnud toetada mõningaid Lenini ideid, kuid üldiselt olid need talle siiski vastumeelt, ent samas ei leidnud ta ka menševike mõtted eriti atraktiivsed olevat. Nii eraldus ta sisuliselt mõlemast vaenutsevast parteirühmitusest ning püüdis hiljem korduvalt nende lepitaja olla.
 
Aastail 1903–[[1905]] elas Trotski [[Lääne-Euroopa]]s ning tegeles paljude erinevate asjadega, olles näiteks ka ajalehetoimetaja. Ilmsiks tulid tema suurepärased organisaatorivõimed, geniaalsus mitmetelmitmel aladelalal, aga ka tema auahnus.
 
==Tegevus 1905. aasta revolutsiooni ajal==
66. rida:
Pärast [[Venemaa Ajutine Valitsus|Ajutise Valitsuse]] arreteerimist moodustatud [[Rahvakomissaride Nõukogu]]s sai Trotski [[Nõukogude Liidu välisministrite loend|Välisasjade Rahvakomissar]]i (st välisministri) koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles [[Punaarmee]]. Märtsis sai ta ka ametlikult Punaarmee juhiks ning hakkas selle tegevust suhteliselt edukalt koordineerima.
Trotski juhatas [[Nõukogude Venemaa]] delegatsiooni [[Brest-Litovski rahuleping]]u sõlmimisel. Tema poliitika oli äärmiselt originaalne: ta esitas oma kuulsa fraasi: {{Tsitaat|Ei sõda ega rahu!||}}ning püüdis [[Saksamaa Keisririik|Saksamaa Keisririigi]] ja [[Austria-Ungari|Austria-Ungari keisririigi]] delegatsiooni esindajaid segadusse ajada ja aega võita. [[11. veebruar]]il teatasid [[Saksa keisririik|Saksa Keisririigi]] väed vaherahu lõpetamisest ja [[18. veebruar]]il [[1918]] alustasid uuesti sõjategevust, mille käigus vallutasid [[Baltikum]]i, [[Valgevene]] ja [[Ukraina]]. Võimu säilitamiseks pidid bolševikud suurte territoriaalkaotustega leppima, et mitte võimu bolševike valitsuse käest anda. Pärast venitamistaktika läbikukkumist ning suurte maaalademaa-alade kaotust saksaSaksa nõrkadele vägedele, sõlmiti [[3. märts]]il [[1918]] Bresti rahu, mis andis bolševikele Saksamaa poolt ''de facto'' tunnustuse.
Järgmise aasta jooksul muutus oht bolševike Venemaale üha suuremaks, kuna Siberis tegutsesid nõukogudevastase [[Tšehhoslovakkia korpus]]e väeosad ja valgekaartlikud kindralid ning [[Antant|Antandi]] riigid paiskasid Venemaale oma väed. Kuid Trotski kutsus [[Punaarmee]]sse tsaariaegsed ohvitserid, näiteks [[Mihhail Tuhhatševski]] ja [[Semjon Budjonnõi]], ning pidas, tihti rinnetel oma elu ohtu seades, sütitavaid kõnesid. Nii suutiski Punaarmee valgeid ja teisi vastaseid võita, ehkki enam tänu nende ühise koostöö puudumisele ja lihtrahvavaenulikule poliitikale kui Trotski "ületamatule geeniusele". Talle endale meeldis aga asju mõistagi just nii tõlgendada ning kahtlemata oli tema osa Punaarmee võidus väga suur.
114. rida:
 
===Isiklikku===
Lev BronsteinBronštein abielus oli 2 korda, esimene kord Akeksandra Lvovna Sokolovskajaga, kellega neil oli kaks tütart: Zinaida Volkova ( sündis 1901) ja Niina Nevelson (sündis 1902); teisest abielust [[Natalja Sedova]]ga oli Lev Trotskil poeg [[Lev Sedov]] (−1938), kes suri 1938. aastal Pariisis pärast tavalist [[pimesool]]eoperatsiooni salapärastele asjaoludel.
 
==Teoseid==