Petroskoi: erinevus redaktsioonide vahel

Soome soovis tuua Karjalasse vabadust. Kaks miljonit lendlehte selgitas missiooni: "Bolševistlik valitsus on kukkumas ja põgenes Uurali. Teile valetatakse, et soomlased ja sakslased tulevad teid tapma ning vara röövima. Ärge lahkuge! Me vabastame teid kolhoosikorrast jne!". [[Jätkusõda]] jõudis Petrozavodskisse [[1. [[oktoober|1. oktoobril]] [[1941]]. Petrozavodsk nimetati ümber. '''Äänislinna''' (rootsi keeles ''Onegaborg'') nime mõtles välja kapten [[Eino Leskinen]], keeleteadlane. Esmakordselt mainiti seda 8. augustil Ida-Karjala sõjaväevalitsuses. Avalikkus sai nimemuutusest teada [[12. [[oktoober|12. oktoobril]] [[1941]], kui Kirovi platsil oli [[Sergei Kirov|Kirovi]] pronkskujule kott pähe pandud ja toimus võiduparaad. Linna keskväljaku uueks nimeks sai Vabaduse väljak. Algas Karjala soomestamine.

[[Akateeminen Karjala-Seura|Akadeemiline Karjala Selts]] tähistas Äänislinnas 1942. aasta aprillis oma 20-aastast juubelit. Osales üle 300 noore ohvitseri, kelle ideeks [[Suur-Soome]], et ühendada relva teel Ida-Karjala ja kõik sugulusrahvadsugulasrahvad [[Soome]]ga.

Oma positsioonide kinnitamisel oli linna garnisonis kuni 15 000 sõjaväelast ja sama arvukalt oli laagrites ka kinnipeetuid. Soome [[okupatsioon]] Petrozavodskis kestis 1001 päeva. Selle aja jooksul rajati kuus [[koonduslaager|koonduslaagrit]]. Kohalike elanike registreerimisel andis Äänislinna sõjaväestaap elamislubadeks sugulasrahvale rohelise ja slaavlastele punase isikutunnistuse. Jagati toidukaarte, sugulasrahvale pakuti enam võimalusi kui venelastele. Tänaval pidi slaavlane kandma punast käelinti ja nende lapsi ei lubatud linnakooli. Keelati välja anda trükiseid, pidada koosolekuid ja rühmadesse koguneda. Sõdurid toimetasid linnas läbiotsimisi ja elanikelt võeti ära toiduaineid, mis olid üle lubatud normi. Trofeedena võeti kaasa ka meeldima hakanud esemeid, see oli sõjaväestaabi poolt ametlikult keelatud, ent üleastunuid ei karistatud. Omandiga seotud kurjategijaid karistas tsiviilkohus, rindejoone ületajatele ja spioonidele määras sõjaväe välikohus surmanuhtluse. Sõjaväe valitsemisele allus kogu linn. Suur osa vene rahvusest elanikke paigutati koonduslaagritesse. Kõrvuti venelastega vangistati ka poliitiliselt mitteusaldusväärseid karjalasi. Vange ei piinatud ega tapetud, nad said vaid üleastumiste korral vaid ihunuhtlust keppide või nuutidega. Oli nälga suremist, nõrgemaid võttis [[tüüfus]], [[tuberkuloos]] ja teised üldhaigused. Äänislinnas suri iga kahekümnes vaba inimene, laagrites iga viies. Sõja lõpuks jäi alles neli koonduslaagristkoonduslaagrit.