Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar: erinevus redaktsioonide vahel

Aastast [[1966]] pühendus ta [[autorifilm]]ide tegemisele. Tema suurtööks kujunes neljatunnine mängufilm "Lindpriid", mis ei saanud [[Eesti Telefilm]]i ega [[Eestimaa Kommunistlik Partei|Eestimaa Kommunistliku Partei]] juhtkonna käest esitusluba, film pandi [[1971]]. aastal riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus "Lindpriid" päästa ning 18-aastase hilinemisega jõudis see ka publikuni. Pärast filmitöökeeldu Eestis tegi Karassev-Orgusaar valiku priiuse kasuks [[pagulus]]es ja palus poliitilist varjupaika [[Prantsusmaa]]l, kus jätkas tegevust publitsisti ja filmikriitikuna.

 

Venemaalt naasnuna tegi Karassev-Orgusaar 1960. aastatel [[Tallinnfilm]]i ja [[Eesti Telefilm]]i juures peamiselt tõsielufilme, vaagides neis möödaniku seoseid olevikuga. Osa tema filme keelustati poliitilistel põhjendustel. Aastast 1968 kuulus ta Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumi. Samal ajal töötas ta poole kohaga nädalalehe [[Sirp ja Vasar]] filmikriitika osakonnas.

 

Loomingu- ja sõnavabaduse tõkestamise tõttu kodumaal pöördus Karassev-Orgusaar [[21. mai]]l [[1976]] [[Cannes'i filmifestival]]i külastanud NSV Liidu kinematografistide grupi liikmena Prantsusmaa ametivõimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks ning nõudis Prantsusmaa üldsuse abil ka oma abikaasa [[Ene Rämmeld]]i ja poja [[Tarah Montbélialtz|Tarah]]' (hüüdnimi Lurbu) väljapääsu [[Nõukogude Liit|NSV Liidust]] ja liitumist temaga Läänes, mis saavutati alles viie aasta pärast.

 

Karassev-Orgusaare ajaloolises filmidokumentalistikas ei paistnud väliselt välja ühtki poliitiliselt vale nooti: üheks tööks oli “Eelkäija” (1967) [[Viktor Kingissepp|Viktor Kingissepast]], teine sama tsükli film “Pööripäev” (1968) oli [[juunipööre|juunipöördest]], kolmas – “Väejuht” (1968) punasest ''komandarm''ist [[August Kork|August Korgist]]! Ent triloogia iga film kandis teist, päris pealkirja: “Inimene ajaloo mängukannina”, “Inimmassid ajaloo mängukannina” ning “[[Jossif Stalin|Stalin]] ja tema ohver”. Esimene neist avas eesti revolutsionääride traagikat. Teine tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem [[Tšehhoslovakkia]]t tabanud Nõukogude Liidu sõjalise invasiooniga. Kolmas arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades tribüünil seisvat [[Stalin]]it ja paraadijuhti [[August Kork]]i – [[Suur Terror|Stalini terrori]] üht ohvrit.

 

Oma ainsale mängufilmile "Lindpriid" kirjutas lavastaja 1970. aastal ise stsenaariumi. Aluseks oli Eessaare Aadu ''alias'' [[Jaan Anvelt]]i üks oletatavasti 1923. aastal lõpetamata jäänud teos, mida Vladimir Georg Karassev-Orgusaar loeb [[eksistentsialism]]i harukordseks väljenduseks eesti kirjanduses. Põranda all konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas 4-osalises telefilmis proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Kuid film pandi n-ö riiulile ja oli aastani 1989 avalikuks esitamiseks keelatud.

 

Märtsis [[1981]] algas Karassev-Orgusaare ligi poolteise aastakümne pikkune koostöö [[Vabadusraadio]] – [[Raadio Vaba Euroopa]] (RFE–RL) eesti- ja venekeelsete saadete toimetustega. Tema peateemadeks kujunesid Eesti [[sovetiseerimine|sovetiseerimise]] lugu ja selle tagajärjed. Aasta hiljem algatas ta RL-i kaudu [[Langenud Vabadusvõitleja Päev|langenud vabadusvõitleja päev]]a tähistamise mõtte [[27. märts]]il – poliitilisel põhjusel vangistatud eesti teadlase [[Jüri Kukk|Jüri Kuke]] hukkumise ([[Vologda]]s [[1981]]) tähtpäeval. Raadiovestete autorina toetus ta oma loomulikule süüvimisvõimele, ainetundmisele ja oskusele paljastada sovetliku [[propaganda]] fraseoloogiat, alustades [[1940]]. aasta [[juunipööre|juunipöörde]] sotsialistliku revolutsiooni müüdist ja lõpetades müüdiga rahvuskultuuride igakülgsest õitsengust 1980. aastate [[NSV Liit|Nõukogude impeeriumis]]. Ta suutis punavõimu autoriteeti lammutada ka [[psühhoanalüüs]]i vahenditega, juurelda ja selgitada üldtuntud tegelaste käitumismotiive või ülesastumiste tagamõtteid, näiteks [[Gustav Naan]]i ja [[Jaan Kaplinski]] avalikke seisukohavõtte vaadeldes.

 

Vladimir Georg Karassev-Orgusaar valiti [[1990]]. aastal [[Eesti Kongress]]i saadikuks ja ta oli kahel järgmisel aastal [[Eesti Komitee]] esindaja Prantsusmaal, samuti oli ta ''Association France–Estonie – Pont de la Démocratie'' asutaja ja kaaspresident.

 

 

 

== Karassev-Orgusaare looming ==

* Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Ždanov ja meie" [RFE raadiovestete sari, IV]. Stockholm, 1990

 

 

 

{{JÄRJESTA:Karassev-Orgussaar, Vladimir-Georg}}

[[Kategooria:Eesti ajakirjanikud]]

[[Kategooria:Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavalerid]]

[[Kategooria:Sündinud 1931]]

[[Kategooria: Surnud 2015]]