Transpositsioon (muusika): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
10. rida:
Vokaalmuusikas on transponeerimisega tegeldud ilmselt aegade hämarusest peale. Organistide kutseoskuste hulka kuulus võimekus transponeerida koraalisaateid vastavaks laulja hääle diapasoonile. Omamoodi standardiks kujunes vokaalteoste transponeerimine 19. sajandil, kui laulutsükleid hakati välja andma erinates hääleulatustes: kõrges, keskmises, madalas.
Instrumentaalmuusikas on näiteks juba 1537. aastast teada transponeeriv [[klaviatuur]], mida kasutati vastavalt keelpillide erinevale häälestusele. 19. sajandil kadus transponeeriv klaviatuur üldiselt käibelt, kuid klaveriõpetajate poolt töötati välja terved harjutuste kogumikud, mis sisaldasid sarnaseid harjutusi kõigis
Transponeerimine on keskseks kontseptsiooniks dodekafoonias ja teistes post-tonaalse muusika tehnikates. Näiteks [[Olivier Messiaen]] võttis kasutusele piiratud transpositsioonidega heliread, mille puhul heliridade teatud segmendid olid muude transpositsioonide segmentidega. See tähendab, et heliridu on võimalik transponeerida ainult piiratud arvu intervallide võrra ning kõiki tema heliridu ühendas koherentne helikõrguste struktuur. Ka Webern kasutas oma hilisemas muusikas dodekafoonilisi piiratud transpositsionaalse variatiivsusega heliridu.
| |||