Solmisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
23. rida:
[[Jean-Jacques Rousseau]] ei nõustunud uue praktikaga kasutada solmisatsioonisilpe "absoluutsetena":<ref>Zitiert gemäß Malte Heygster und Manfred Grunenberg: ''Handbuch der relativen Solmisation.'' Schott, Mainz 1998. S. 7.</ref>: "C ja A tähistavad kindlaid, muutumatuid helisid, mida võib alati samade klahvide abil lüüa. Ut ja la on midagi muud. Ut on alati mažoorhelirea põhitoon (toonika, esimene aste) ja la alati minoorhelirea põhitoon. Prantsuse muusikud on võõristaval moel selle erinevuse segamini ajanud. Nad on ebavajalikul moel klahvide ja helide nimetused dubleerinud ning pole jätnud astmetele ühtegi nimetust. (''C und A bezeichnen bestimmte, unveränderliche Töne, die immer mit denselben Tasten angeschlagen werden. Ut und la sind etwas anderes. Ut ist immer Grundton (Tonika, erste Stufe) einer Durtonleiter und la immer Grundton einer Molltonleiter. Die französischen Musiker haben befremdlicherweise diese Unterschiede verwischt. Sie haben unnützerweise die Benennung für die Tasten und Töne verdoppelt und keine Zeichen für die Benennung der Stufen übriggelassen." (Jean-Jacques Rousseau "Emile oder über die Erziehung")
17. sajandi teisel poolel asendati lauldamatu silp ''ut'' silbiga ''do'' ning C-duur helirea helid said nimetused ''do, re, mi, fa, sol, la, si.'' Vana "relatiivne“ ja uus "absoluutne“ traditsioon kestsid mõlemad siiski paralleelselt edasi.
Saksa keeleruumis arenesid 20. sajandil kaks terviklikku kontseptsiooni: [[Carl Eitz]]i "absoluutne" süstem "Tonwort" ja [[Richard Münnich]]i "relatiivne" süsteem "Jale". 20. sajandi lõpus algas muusikapedagoogikas relatiivse solmisatsiooni uus õitseng.
| |||