Solmisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Guidonian hand.jpg|pisi|Die Guidonische Hand (Manuskript aus Mantua, spätes 15. Jh.)]]
'''Solmisatsioon''' on
Umbes 13. sajandil nimetatio solmisatsiooni sõnaga ''solfatio'' (tuletis silpidest ''sol'' ja ''fa'').
Alates 15. sajandi lõpust on käibel keskladinakeelne vorm ''solmisatio/solmizatio'', mis on tulets silpidest ''sol'' ja ''mi''. Tänapäeval tehakse vahet absoluutsel ja relatiivsel solmisatsioonil.
== Ajalugu ==
Teatud tähendusega silpe kasutati muusika esitamisel juba vana-hiina muusikas. India muusikas on silpide abil musitseerimine
Helisid tähistavad silbid on kasutusel ka süüria ja bütsantsi laulus, kuid nende tähendus ei ole täna teada.<ref>Vorgeschichte gemäß [[Willi Apel]]: ''Harvard Dictionary of Music.''Heinemann, London 1976. Stichwörter „Solmization“ und „Echos“.</ref>▼
▲Helisid tähistavad silbid
Solmisatsiooni "isaks" peetakse [[Arezzo Guido]]t (sündinud ca 992), kes nimetas keskaegse heksakordi kuus astet kuue silbi abil: ''ut, re, mi, fa, sol'' ja ''la.'' ''Mi'' ja ''fa'' vahel oli pooltoon ning muude astmete vahel tervetoon. Guido tuletas silbid ladinakeelsest [[Johannese hümn]], komponeerides ilmselt ise ka hümni meloodia<ref>Claude V. Palisca: ''Guido of Arezzo.'' In: [[Stanley Sadie]] (Hrsg.): ''The New Grove Dictionary of Music and Musicians.'' Macmillan, London 1989: ‘Although the text of the hymn Ut queant laxis is found in an MS of c800 (I-Rvat Ottob. 532) and by an old tradition is ascribed to Paulus Diaconicus, the melody in question was unknown before Guido’s time and never had any liturgical function. It is probable that Guido invented the melody as a mnemonic device or reworked an existing melody now lost.’</ref>. Silpide eesmärk oli heksakordi astmete hõlpsam meeldejätmine. ▼
▲Solmisatsiooni "isaks" peetakse [[Arezzo Guido]]t (sündinud ca 992), kes nimetas keskaegse heksakordi kuus astet kuue silbi abil: ''ut, re, mi, fa, sol'' ja ''la.'' ''Mi'' ja ''fa'' vahel oli pooltoon ning muude astmete vahel tervetoon. Guido tuletas silbid ladinakeelsest [[Johannese hümn]]ist, komponeerides ilmselt ise ka hümni meloodia<ref>Claude V. Palisca: ''Guido of Arezzo.'' In: [[Stanley Sadie]] (Hrsg.): ''The New Grove Dictionary of Music and Musicians.'' Macmillan, London 1989: ‘Although the text of the hymn Ut queant laxis is found in an MS of c800 (I-Rvat Ottob. 532) and by an old tradition is ascribed to Paulus Diaconicus, the melody in question was unknown before Guido’s time and never had any liturgical function. It is probable that Guido invented the melody as a mnemonic device or reworked an existing melody now lost.’</ref>. Silpide eesmärk oli heksakordi astmete hõlpsam meeldejätmine.
Hiljemalt 12. sajandil arendati välja nö [[Guido käsi]], mis solmisatsioonisüsteemi illustreeris.▼
▲Hiljemalt 12. sajandil arendati välja solmisatsioonisüsteemi illustreeriv nö [[Guido käsi]]
Umbes 600 aastat ei omanud solmisatsioonisilbid kindlaid (absoluutseid) helikõrgusi, vaid need tähistasid helisüsteemi teatud astmeid. Tänapäevases mõttes oli tegu relatiivse helikõrgussüsteemiga. Alles umbes 1600-ndatel sidusid prantsuse muusikud solmisatsioonisilbid kindalte helikõrgustega, nii et ''ut'' = ''c'', ''re'' = ''d'' jne. ▼
▲Umbes 600 aastat ei
Et anda tähis diatoonilise helirea kõigile seitsmele helile, lisati varasematele silpidele ka silp ''si'', mis oli ilmselt akronüüm sõnadest ''Sancte Ioannes,'' millega Guido hümn lõpeb.<ref name="apel">[[Willi Apel]]: ''Harvard Dictionary of Music.''Heinemann, London 1976. Stichwort „Solmization“.</ref> Veel [[Jean-Jacques Rousseau]] ei nõustunud uue praktikaga, kasutada solmisatsioonisilpe "absoluutsetena":<ref>Zitiert gemäß Malte Heygster und Manfred Grunenberg: ''Handbuch der relativen Solmisation.'' Schott, Mainz 1998. S. 7.</ref>: "C ja A tähistavad kindlaid, muutumatuid helisid, mida võib alati samade klahvide abil lüüa. Ut ja la on midagi muud. Ut on alati mažoorhelirea põhitoon (toonika, esimene aste) ja la alati minoorhelirea põhitoon. Prantsuse muusikud on võõristaval moel selle erinevuse segamini ajanud. Nad on ebavajalikul moel klahvide ja helide nimetused dubleerinud ning pole jätnud astmetele ühtegi nimetust. (''C und A bezeichnen bestimmte, unveränderliche Töne, die immer mit denselben Tasten angeschlagen werden. Ut und la sind etwas anderes. Ut ist immer Grundton (Tonika, erste Stufe) einer Durtonleiter und la immer Grundton einer Molltonleiter. Die französischen Musiker haben befremdlicherweise diese Unterschiede verwischt. Sie haben unnützerweise die Benennung für die Tasten und Töne verdoppelt und keine Zeichen für die Benennung der Stufen übriggelassen." (Jean-Jacques Rousseau "Emile oder über die Erziehung")
Ab Mitte des 17. Jh. wurde die eher unsangliche Silbe ''ut'' allmählich durch ''do'' ersetzt – die (C-)Dur-Tonleiter aufwärts hieß nun also ''do, re, mi, fa, sol, la, si, do.''<ref name="apel" /> Die Zweiteilung in eine ältere „relative“ und eine jüngere „absolute“ Tradition blieb bestehen; die Einbeziehung [[Chromatik|chromatischer Tonstufen]] führte in den beiden Systemen zu unterschiedlichen Konsequenzen.
| |||