Riigimõis: erinevus redaktsioonide vahel

[[Poola]]-[[Leedu]] aladel toimus [[1583]]–[[1625]] suurem mõisade ümberjagamine. Eriti mastaapselt toimus see pärasrpärast uue kuninga [[Stefan Bathory]] võimuletulekut. Selleks, et vallutatud aladel saksa feodaalide mõjuvõimu vähendada, riigistati üle 70% nende maavaldustest. Riigimõisad ehk poola ''folvargid'' jaotati staarostkondadeks keskusega [[linnus]]tes. Tänapäeva Eesti aladele jäi neid üheksa ([[Helme staarostkond|Helme]], [[Karksi staarostkond|Karksi]], [[Kirumpää staarostkond|Kirumpää]], [[Laiuse staarostkond|Laiuse]], [[Põltsamaa staarostkond|Põltsamaa]], [[Pärnu staarostkond|Pärnu]], [[Tartu staarostkond|Tartu]], [[Vastseliina staarostkond|Vastseliina]] ja [[Viljandi staarostkond|Viljandi]]). Riigimõisate talupoegade koormised normeeriti.

[[Rootsi]] aladel liikus suur osa riigimõisaid [[donatsioon]]i käigus eravaldusse nii [[emamaa]]l kui ka [[provints]]ides. Riigi tulude vähenemisega tõttu alustas Rootsi kuningas [[Karl X Gustav]] vastavalt [[Rootsi riigipäev (seisuste esindus)|Rootsi riigipäeva]] otsusele [[1655]], vaatamata mõisnike vastuseisule, [[mõisate reduktsioon]]i ehk neljandikreduktsiooni. Kuid sellest jäi riigikassa täitmiseks väheseks. [[Karl XI]] algatusel otsustas Riigipäev [[1680]] suure reduktsiooni kasuks, mis Eesti aladel toimus põhiliselt [[1685]]–[[1688]]. Mõisate taasriigistamisega suurenes riigimõisate arv Eesti aladel [[17. sajand]]i lõpuks 460-ni ja riigitulu mitmekordistus. [[1690]] jagas Rootsi Balti valdused [[Eesti distrikt|Eesti]] ja [[Liivi distrikt]]iks ning kummagi etteotsa määrati majandusasehaldur, kes pidi tagama riigmõisate majandamise oma [[distrikt]]i piires.

Riigimõisaid kasutas riik ka vene õigeusu toetamiseks, andes neid kiriku kasutusse. 1860.–1870ndatel–1870. aastatel jagati osade riigimõisate maad ka [[talu]]kohtadeks ja kas renditi välja taludena või müüdi.