Alūksne: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
26. rida:
[[1741]]. aastal andis [[Jelizaveta I]] Alūksne oma kantslerile, krahv [[Mihhail Vorontsov]]ile, kes müüs [[mõis]]a juba [[1744]]. aastal [[Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel]]ile. [[Vietinghoff]]-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus [[Alūksne loss]]i peahoone ehitati aastail [[1860]]–[[1863]].
==Kaitsealused objektid==
Muinsusmälestistest on riikliku kaitse all Alūksne ajalooline kesklinn, Alūksne lossi rotundpaviljon, mausoleum, [[Aiolos]]e tempel, Aleksandri paviljon, Alūksne loss ja selle park, linnamäena kasutusel olnud Templimägi ja Cepurīte saar.<ref>[http://mantojums.lv/lv/piemineklu-saraksts/159/ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 24.07 2017</ref> Kohaliku kaitse all on Otto von Vietinghoffi graniitobelisk, kolonnaad, mõisapargi kivisild, hiiepaik Kantslimägi või Kirikumägi, Pilssala keskaegne kalmistu ja sealsed kindlustised ning Alūksne asulakoht.<ref>[http://mantojums.lv/lv/piemineklu-saraksts/?t=Al%C5%ABksne%3B®ion=0&group=2&type=0 Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 24.07 2017</ref>
Looduskaitse all on tamm Pleskavas iela ääres, tamm aadressil Ezermalas iela 4, tamm ümbermõõduga 6,01 Pleskavas iela ja järve vahel, Miera iela saar, Kirikutamm, Gliki tammed, tamm aadressil Latgales iela 11 ja seitse tamme Alūksne lossi pargis.<ref>Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā [http://ozols.daba.gov.lv/pub OZOLS], vaadatud 24. juuni 2017</ref>
==Transport==
| |||