Polüfoonia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P väljaspoole → väljapoole
P tahaplaanile > tagaplaanile
31. rida:
Meloodiast eraldus iseseisvaks selle kõige individuaalsem osa, [[teema (muusika)|teema]], mis erinevates häältes kordudes sidus muusikateose uudsesse tervikusse. Arenes välja imitatsioonilisus: teema motiive imiteeriti ja korrati varieeritult erinevates häältes. Oluliseks muutus [[tonaalsus]]e ja [[funktsioon (muusika)|funktsionaalsuse]] tunnetamine. Tähtsaimaks vormiks kujunes [[fuuga]].
 
Vaba stiili polüfoonia areng koos üha suurema tähelepanu pööramine vertikaalile ja funktsionaalsusele viis loogiliselt [[harmoonia (muusika)|harmoonia]] ja [[homofooniline muusika|homofoonilise muusika]] tekkele [[18. sajand]]il. [[1722. a|1722. aastal]] ilmubilmus [[Jean-Philippe Rameau]] "Traktaat harmooniast", mis esitab juba uudse nägemuse muusikalisest mõtlemisest. See üleminek oli sedavõrd järsk ja pöördeline, et polüfoonia jäigi unustusse ja tahaplaaniletagaplaanile. Polüfooniat kasutati ka hiljem ning kasutatakse ka tänapäeval, kuid üksnes sporaadiliselt, ilma uute arenguteta. Polüfoonia ajalugu lõpeb seega 18. sajandi algupoolel.
 
On öeldud: kõik teed viivad Bachini, kuid Bachist edasi ei vii enam ükski tee. [[Johann Sebastian Bach]]i loomingus jõudis polüfoonia oma täiuseni.