Erinevus lehekülje "Aleksandr Glazunov" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (Robot: muudetud 35 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata)
'''Aleksandr''' Konstantinovitš '''Glazunov''' ([[10. august]] [[1865]] [[Peterburi]] – [[21. märts]] [[1936]] [[Pariis]]) oli vene hilisromantismi helilooja, muusikapedagoog ja dirigent.
 
Glazunov jäi noore mehena silma [[Mili Balakirev]]ile, kes suunas ta õppima [[Nikolai Rimski-Korsakov]]i juurde. Klaverimänguga hakkas Glazunov tegelema üheksa- ja komponeerimisega 11-aastaselt. Aastatel 1905–1928 oli ta [[Peterburi konservatoorium]]i rektor, siis lahkus ta [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidust]] ega naasnud enam kunagi. Glazunovi tuntuim õpilane Peterburis oli [[Dmitri Šostakovitš]]. Alates 1928. aastast vahetas Glazunov tihti elukohti, resideerudes nii Euroopa eri paigus kui ka [[USA|Ameerika Ühendriikides]]. Glazunov suri 1936. aastal Pariisis.
 
[[Tallinna Konservatoorium]] valis Glazunovi 1935. aastal oma auprofessoriks, võttes arvesse, et Peterburi konservatooriumis oli ta mitme Eesti helilooja (sh [[Juhan Aavik]]u ja [[Artur Lemba]]) õpetajaks ning paaril korral käis ka Eestis oma helitöid juhatamas.<ref>Juhan Aavik. Aleksander Konstantinovič Glasunov †. Muusikaleht nr 3, 1936</ref>
 
Glazunov suri 1936. aastal Pariisis.
 
Glazunovi tuntud teoste hulka kuuluvad tema üheksa sümfooniat, millest viimane jäi lõpetamata. Seejuures kirjutas ta oma Esimene sümfoonia 1881. aastal, mil helilooja oli vaid 16-aastane. Veel on ta tuntud oma instrumentaalkontsertide, eriti Saksofonikontserdi, kolme balleti ja kammermuusika poolest.
 
1897. aastal dirigeeris Glazunov [[Sergei Rahmaninov]]i Esimese sümfoonia esiettekannet, mis ebaõnnestus ja põhjustas Rahmaninovile kolmeaastase [[depressioon]]i, mille jooksul ei kirjutanud ta ühtegi teost. Vähemalt Rahmaninovi abikaasa sõnul oli läbikukkumise põhjuseks Glazunovi alkoholijoobes dirigeerimine.
 
==Viited==
{{viited}}
 
==Välislingid==
10 746

muudatust