Erinevus lehekülje "Moraali genealoogiast" redaktsioonide vahel

===Esimene traktaat. "Hea ja kuri", "hea ja halb"===
Esimeses traktaadis väidab Nietzsche, et vastandipaarid “hea ja kuri” ning “hea ja halb” on etümoloogiliselt erinevat päritolu, kusjuures “hea” on omandanud kaks vastandlikku tähendust. Eristuses “hea ja halb” tähistab “hea” kõike, mis on tugev ja elujaatav, “hea ja kurja” eristuses on see aga hakanud tähistama algse aristokraatliku “hea” vastandit ehk Nietzsche mõistes [[orjamoraal]]i, mille põhjustajaks ta peab nõrkade [[salavimm]]a tugevate vastu. Orjamoraali seisukohalt on võimutahe, elurõõmus agressiivsus ja tugevus kurjad.
"Orjade mäss moraalis saab alguse sellest, et ''salavimm'' ise muutub loovaks ja sünnitab väärtusi – sääraste olendite ''vimm'', kellel tegelikuks reaktsiooniks, reaktsiooniks teo näol puudub võimalus ja kes saavad kompensatsiooni ainult kujuteldava kättemaksu näol. Sellal kui suursugune moraal kasvab välja võidutsevast iseendale "jah" ütlemisest, ütleb orjamoraal juba algusest peale "ei" "väljaspoolsele", "teistsugusele", "mitte-endale" – ja ''see'' "ei" ongi tema loov tegu." (lk 35) Nietzsche leiab, et suuremeelne, õilsa hingega inimene austab ka oma vaenlast ega pea teda kurjaks. Kurjust on vastase juures vaja eeldada ainult nõrgal, kes otsib oma kättemaksule õigustust või ettekäänet: “Tema hing kõõritab.” (lk 37).
 
Esimese traktaadi üheks peamiseks järelduseks tänapäeva filosoofia jaoks on, et moraalikategooriate – ning seeläbi ka väärtushinnangute ja -hoiakute – algupära ja iseloom on paljune, nende kujunemises on algusest peale mängus olnud mitmesugused jõud, aga ka juhus ja üldine ajaloosündmuste virvarr. Sellega lõi Nietzsche põhimõtteliselt uue moraalifilosoofia, mis eristus selgelt platonistlikust ja kristlikust eetikast, mille kohaselt moraaliideedel on ühene, muutumatu loomus ning inimese ülesandeks on nende poole püüelda.
 
===Teine traktaat. "Süü", "halb südametunnistus" ja muu seesugune===