Kultuuriuuringud: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P seksuaalne orientatsioon > seksuaalne sättumus
3. rida:
USA ja Kanada ülikoolides on kultuuriuuringute magistri- ja doktoriõppekavad, mis hõlmavad tavaliselt antropoloogiat, [[psühholoogia]]t, kommunikatsiooniteooriat, sotsioloogiat ja [[meditsiiniajalugu]].
 
Kultuuriuuringud uurivad ka [[kultuur]]i kui [[argipraktika]] tähendust. Neid tähendusi mõistetakse [[sotsiaalne konstruktsioon|sotsiaalselt konstrueeritutena]]: need ei ole loomulikud, vaid tekivad kultuuri ajaloos. Eitatakse [[populaarkultuur]]i ja [[kõrgkultuur]]i vastandust. Püütakse kultuurile vaadata ilma [[ideoloogia|ideoloogilise]] eelarvamuseta. Kultuuriuuringud uurivad kultuurinähtuste seost [[sotsiaalne struktuur|sotsiaalstruktuuriliste]] tunnustega ([[etnos]], [[sotsiaalne klass|klass]], [[kiht (sotsioloogia)|kiht]], [[sugupool]], [[seksuaalne orientatsioonsättumus]]).
 
== Ajalugu ==
Kultuuriuuringud said alguse [[Richard Hoggart]]i ja [[Raymond Williams]]i töödest. Hoggart väärtustas [[töölisklass]]i [[populaarkultuur]]i. Williams rõhutas kultuuri ja ühiskonna seoseid.
 
Kultuuriuuringuid viljelesid 1960ndatel1960. aastatel Briti [[täiskasvanuõpe|täiskasvanuõppe]] enamasti töölistele orienteeritud esindajad ja kirjandusteadlased, keda huvitas [[argikultuur]], sealhulgas seoses tekkiva populaarkultuuriga. Nad rõhutasid sealhulgas [[Frankfurdi koolkond|Frankfurdi koolkonnale]] toetudes kultuurihüvede ning [[Louis Althusser]]i ja [[Antonio Gramsci]] [[marksism]]ile toetudes seega ka [[kultuuriline hegemoonia|hegemoniaalsete]] tähendusmustrite tootmistingimusi.
 
Uurimistöö koondus eelkõige [[Birminghami Ülikool]]i juures tegutsenud keskusessekeskusse [[Centre for Contemporary Cultural Studies]], kus seda juhtis [[Stuart Hall]]. Teised juhtfiguurid on [[Edward Thompson|Edward P. Thompson]], [[Raymond Williams]], [[Paul Willis]] ning hiljem [[Dick Hebdige]] ja [[Angela McRobbie]]. Keskuse uurimisvaldkonnad ulatusid keele- ja meediauuringutest rassi ja sugupoole analüüsini. Rõhutati [[etnograafia|etnograafilist]] meetodit (üksikasjalikku kvalitatiivset [[välitöö]]d) ja uurimistöö kollektiivsust.
 
[[Pierre Bourdieu]] ja [[John Fiske]] uurimustega ning uurimistöö kandumisega USA-sse ja Kanadasse hakati 1980ndatel1980. aastatel käsitama kultuuri tootmist ja tarbimist teoreetiliselt samaväärsetena. 1980ndatel1980. ja 1990ndatel1990. aastatel olid ülekaalus tööd, mis keskendusid kultuuritoodete omastamise praktikatele. Erinevalt Frankfurdi koolkonna [[kultuurikriitika]]st, milles tarbijaid käsitati [[kultuuritööstus]]e poolt petetud ja manipuleeritud [[mass (sotsioloogia)|mass]]ina, rõhutavad kultuuriuuringud rohkem tarbijate loovat ümberkäimist kultuuriliste objektidega. 1990ndatel1990. aastatel hakati rõhutama [[erinevus]]t. [[McGilli Ülikool]]is hakati uurima [[sugupoolemeditsiin]]i.
 
Juba varakult mõjutasid kultuuriuuringuid [[Frantz Fanon]]i tööd.
 
Uuemad lähenemised püüavad muu hulgas mõista kultuuri [[afekt (Deleuze)|afekt]]ide kaudu. Kultuuri uuritakse kui tootmist, mobiliseerimist ja afekti. Sellega kaasneb poliitika hegemoniaalse käsituse kriitika. Tegeldakse [[Michel Foucault]]' eeskujul sellega, kuidas [[biopoliitika]] toodab [[argielu]]. Siia kuulub ka [[sport]], sest [[spordiajakirjandus]] toodab pseudomaailma, mis aidab domineerivatel ühiskonnakihtidel toota [[hegemoonia]]t. See seostub [[Tom Holert]]i ja [[Mark Terkessidis]]e uurimustega nähtavusest ja subjektiivsusest [[neoliberalism]]is.
 
[[Kriminoloogia]]s on [[Centre for Contemporary Cultural Studies|CCCS]]-i klassikalise [[noorsookultuur]]i uurimise raames kujunenud [[kultuuriline kriminoloogia]], mille keskmes on [[Jock Young]]i sõnul [[transgressioon (sotsioloogia)|transgressioon]] ja [[kättemaksuhimu]]. [[Kuritegevus]]t mõistetakse [[argikultuur]]ina.