Ava peamenüü

Muudatused

P
parandasin skripti abil kriipsud + Korrastasin skripti abil viiteid
 
==Välise kõvaketta ajalugu==
Esimesed välised kõvakettad tegid debüüdi 1950. aastate lõpul.{{lisa viide}} {{kas|Neil oli 5 MB vaba mälu}}{{lisa viide}} ning nad käisid kaasas esimeste kommertslike IBMi süsteemidega. Paari aastakümne jooksul ei muutunud selles turuosas eriti midagi, sest PC oli veel leiutamata ning arvuti kasutus oli suunatud kommertslikele eesmärkidele. Peaaegu 30 aastat pärast välise kõvaketta debüüti tõi IBM avalikkuse ette 5 GB ketta. See seadeldis oli külmkapisuurune ning järelturul oli tema hinnaks 40 000 USA dollarit. Väliste kõvaketaste kuju arendamine ja muutumine peatus juba 1980ndatel seoses IDE-tehnoloogia kujunemise ja standardimisega. Suured muutused hakkasid toimuma pärast 1998. aastat, kui levima hakkas uus, USB-tehnoloogia. Tegemist oli revolutsioonilise tehnoloogiaga, mis lubas erinevatel seadmetel ühenduda arvutiga kasutades sama kasutajaliidest. Koos efektiivsemate energiaallikate ning paremate jahutussüsteemidega kahanes ka väliste kõvaketaste füüsiline suurus. Kõige pealt jõudsid inimesteni välised kõvakettad, mis olid mõeldud laual hoidmiseks. Varsti tulid turule ka transportimiseks mõeldud välised kõvakettad.<ref>Ed Molino,(2010),Externalname="yKk0Q" Hard Drives - History and Developments (accessed 11.11.11)</ref>
 
==Kõvaketta ehitus==
[[Pilt:Hdd od srodka.jpg|pisi|'border'|Kõvaketas seest]]
[[Pilt:Välise HDD sisu.jpg|thumb|Välise kõvaketta sisu - Kõvaketas koos USB-SATA adapteriga.]]
Põhimõtteliselt näeb kõvaketas seest välja nagu pisike [[plaadimängija]], ülestikku asetatud plaatide ja nende vahel liikuvate lugemis/kirjutamispeadega. Mida suurema mahutavusega kõvaketas, seda rohkem plaate on. Erinevalt flopikettast, mis on kergesti vahetatav ja transporditav, on kõvaketas (varem nimetati ka Winchester-kettaks) jäigalt seotud kettaseadmega. See on paigutatud hermeetiliselt suletud, tolmukindlasse korpusse. Kesta sisemus peab olema võimalikult tolmuvaba, võimaldamaks parimat täpsust ketta lugemis- ja kirjutuspeade sihtimisel ketta pinna ulatuses. Tänapäeva kõvaketta kettakontroller on sisse ehitatud. See kontrollib lugemis -ja kirjutamispeade liikumist, andmete lugemist ja salvestamist. Lugemis- ja kirjutamispead on kummagi poole jaoks. Kõvaketta kontroller paikneb tavaliselt kiirel PCI lokaalsiinil. Arvutile saab paigaldada ka mitu kõvaketast. IDE kettad on oma soodsa hinna tõttu küllalt laialt levinud, aga suurte piirangutega). EIDE-standard (Enchanced IDE) tuleb toime kuni 7,8 GB ja nelja kõvaketta või alternatiivse kettaseadmega. SCSI ja selle edasiarendused (SCSI-2, Wide-SCSI, Ultra-Wide-SCSI) on tunduvalt kiiremad ja paindlikumad, aga ka kallimad kui eelnevad lahendused. Mootor paneb telje liikuma ning telg paneb kettad pöörlema. Moodsa kõvaketta pöörlemissagedus on tavaliselt vahemikus 4500–10 000 pööret minutis. Teoreetiliselt kehtib põhimõte, et mida suurem pöörlemissagedus, seda kiiremini saab andmeid kettalt lugeda, aga suurem number ei pruugi alati näidata kiiremat kõvaketast, sest andmete lugemise kiirus oleneb veel mitmest muust tegurist. Kettad ise on kas metallist või klaasist ning kaetud üliõhukese (kuni 0,000001 mm) magneetuva kihiga. Kõvaketta plaadid pöörlevad konstantse kiirusega (CAV). See tähendab, et 360-kraadine ketta pööre võtab alati ühe ja sama aja, olgu siis lugemis/kirjutamispead ketta välimise või sisemise serva pool. Kuna välimiselt äärelt on võimalik ajaühikus rohkem andmeid kätte saada, siis kasutatakse tänapäeval andmete salvestamisel ka protsessi "zoned bit recording", mis tähendab, et võimalikult palju andmeid püütakse paigutada just välimise ääre poole. Kõvaketaste puhul “hõljuvad “ pead õhupadjal ligikaudu 3/1000 mm kõrgusel ketta pinnast. Kõvaketaste pöörlemiskiirus on üle 5000 p/min ning mehaanika on väiksem ja täpsem kui diskettidel, võimaldades suuremaid salvestustihedusi ja mälumahtusid kui diskettidel. Enamasti kasutatakse konstruktsioonis rohkem kui ühte ketast (tegemist on kettapaketiga), mille poole võib korraga pöörduda mitu lugemis-salvestuspead. Andmed paiknevad ketta pinnal väikeste magnetiliselt polariseeritud väljadena, mida arvuti loeb kui 0 ja 1 jada. Magnetkettad kardavad kuumust, vett, painutamist, tolmu ja magnetvälja.
 
 
==Väliste kõvaketaste turg Eestis 2011. aastal==
Andmed on võetud veebikeskkonnast http://www.hinnavaatlus.ee<ref>http://www.hinnavaatlus.ee (accessedname="6Sv2Q" 12.11.11)</ref> ning muutuvad kiiresti, siin on esitatud 2011. aasta novembri seis.
Odavaimate väliste kõvaketaste hinnad algavad 50 eurost ning kallimate omad lõpevad 1325 euro juures. Peamisteks kettaruumi suurusteks on 320 GB, 500 GB, 640 GB, 750 GB, 1 TB, 1,5 TB ja 2 TB. 50–60 euro vahemikku jäävad ketaste suurused on 320–500 GB. Odavaim 1 TB väline kõvaketas jääb 60–70 euro vahele. Odavaim 2 TB ketas jääb 90 euro kanti. Suurima kettaruumiga ostetavatel välistel kõvaketastel on 6 TB vaba ruumi ning need maksavad vähem kui 500 eurot.
 
==Tulevik==
[[Pilt:Datawalker black.JPG|pisi|100px|'border'|Väline kõvaketas]]
Tulevikus on oodata, et välised kõvakettad võtavad koduses arvutikasutuses üha kesksemat rolli. Seadmete suuruste kahanemisega ning tahvelarvutite üha suurema populaarsusega läheb vaja väliseid kettaid informatsiooni (andmete) hoiustamiseks. Säilima peab ka kiire juurdepääs talletatud infole ning võimalus teha seadmetes olevatest andmekogudest varukoopiaid. Seda kõike pakuvad kõige turvalisemalt välised kõvakettad.<ref>Ed Molino,name="ZLPsE" (2010), External Hard Drives - History and Developments (accessed 11.11.11)</ref>
 
==Viited==
{{viited}}|allikad=
<ref name="yKk0Q">Ed Molino,(2010),External Hard Drives – History and Developments (accessed 11.11.11)</ref>
<ref name="6Sv2Q">http://www.hinnavaatlus.ee (accessed 12.11.11)</ref>
<ref name="ZLPsE">Ed Molino, (2010), External Hard Drives – History and Developments (accessed 11.11.11)</ref>
}}
 
[[Kategooria:Arvuti mälu]]
75 605

muudatust