Jürgen Habermas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
21. rida:
5. Tehnokraatliku mõtlemise põhiülesanne on eesmärgi saavutamise efektiivsus, mitte klassivõitlus. Tehnokraatlik ratsionaalsus (kui vahend) on aga kaotanud dialektilise seose inimliku mõistuse kui eesmärgiga. Teaduslik-tehniline revolutsioon on kaotanud oma hindamise kriteeriumid. Inimene on muutunud ühemõõtmeliseks.
6. Kaasaja kõige suurem probleem on süsteemi ja elumaailma vaheline vastuolu. Elumaailm tähendab tegelikult inimeste argielu, milles võib eristada eraelu ja avalikku elu. Eraelu alla kuuluvad kõik inimest üksikisikuna puudutavad asjad. Avalik elu võib olla kultuuri- ja poliitikaelu jm. See on kõik see, mis hõlmab inimeste ja ühiskonna vastastikust mõjutamist (interaktsiooni). Elumaailmas on oluline see, et vastastikku mõjutatakse üksteist keele vahendusel; tegevus toimub eeldusel, mida J. Habermas nimetab kommunikatiivseks ratsionalismiks. Kõik see teeb võimalikuks inimestevahelise aruka konsensuse saavutamise. Küsimus on aga elumaailma ja süsteemimaailma vahelistes suhetes
6.1 Habermas eristab nelja ajaloolist avalikkuse vormi:
- hellenistlik avalikkus (polis/oikos)
- feodaalne (representatiivne) avalikkus
- kodanlik (kriitiline) avalikkus
- toodetud avalikkus
Antiik-Kreekas toimus poliitiline elu polises. See moodustas avaliku sfääri debattideks, ühistegevuseks. Kodanikud (kitsas osas ühiskonnas) ei tegelenud tootmisega. Feodaalne avalikkus iseloomustas kesk- ja varauusaegseid feodaalriike, kus kitsas ring
võimulolijaid - kuningas ja aadlikud - representeerisid oma võimu publiku ees, ilma igasuguse poliitilise aruteluta. Habermasi avalikkuse ideaaltüübiks ongi 19. sajandi poliitiline avalikkus - eraisikute sfäär, kes on kogunenud publikuks ning kes astuvad avalikku, kriitilis-ratsionaalsesse arutellu suhete üle erasfääris. Poliitiline avalikkus toimib kriitilise häälena, mis analüüsib ja sageli on
opositsioonis valitsuse tegevusega, piirab riigi võimuliialdusi (kodanikeühiskond), samas legitimiseerib riigi tegevust.
Tänasel päeval, mil riigi- ja erasfääri piirid on muutunud läbi sotsiaalriigi arengu (vt allpool), on selle vähemalt osaliseks vasteks deliberatiivse demokraatia mudel. S.o. poliitiline debatt, kus peale jääb parim, mõistlikeim argument. Arutellu astudes jäetakse kõrvale isiklikud huvid, lähtutakse avalikust, st kõigile kõige paremast huvist. Ideaalis toimub nii parlamendidebatt – rahva esindajate arutelu kõrgema hüve nimel, mitte oma huvigrupi huvide esindamine - teiselt poolt kodanikeühiskond tervikuna. Tänapäeval toimib Habermasi hinnangul pigem mitteavalik, manipuleeriv avalikkus, mida samas aga presenteeritakse kui kriitilis-ratsionaalset avalikkust, mis on oma loomult aga “võltsavalikkus.
7. K. Marx: dialektika kui vastanditevaheline võitlus ja ühtsus. J. Habermas: uus (hermeneutiline) dialektika, s.o
|