Jürgen Habermas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Vaher (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
21. rida:
5. Tehnokraatliku mõtlemise põhiülesanne on eesmärgi saavutamise efektiivsus, mitte klassivõitlus. Tehnokraatlik ratsionaalsus (kui vahend) on aga kaotanud dialektilise seose inimliku mõistuse kui eesmärgiga. Teaduslik-tehniline revolutsioon on kaotanud oma hindamise kriteeriumid. Inimene on muutunud ühemõõtmeliseks.
 
6. Kaasaja kõige suurem probleem on süsteemi ja elumaailma vaheline vastuolu. Elumaailm tähendab tegelikult inimeste argielu, milles võib eristada eraelu ja avalikku elu. Eraelu alla kuuluvad kõik inimest üksikisikuna puudutavad asjad. Avalik elu võib olla kultuuri- ja poliitikaelu jm. See on kõik see, mis hõlmab inimeste ja ühiskonna vastastikust mõjutamist (interaktsiooni). Elumaailmas on oluline see, et vastastikku mõjutatakse üksteist keele vahendusel; tegevus toimub eeldusel, mida J. Habermas nimetab kommunikatiivseks ratsionalismiks. Kõik see teeb võimalikuks inimestevahelise aruka konsensuse saavutamise. Küsimus on aga elumaailma ja süsteemimaailma vahelistes suhetes. Millised need on, küsib J. Habermas. Süsteem on muutunud, see rabestab elumaailma struktuure. Süsteem on tunginud elumaailma ja pannud hädaohtu elumaailma (inimestevahelise loomuliku vastastikuse mõjutamise); see tähendab elumaailma: a) ülereguleerimist ja b) ülepolitiseerimist.
 
6.1 Habermas eristab nelja ajaloolist avalikkuse vormi:
Süsteem on tunginud elumaailma põhiliselt kahel viisil:
 
- hellenistlik avalikkus (polis/oikos)
1) manipuleeritava avalikkuse kaudu. See tähendab, et avalikkust sunnitakse mõtlema süsteemi raames. Selle tulemusena tekib üldine usaldus süsteemi vastu. Süsteem on ka see, mis pakub inimestele lähieesmärgid – inimene peab olema konkurentsivõimeline, selleks et saavutada heaolu. Kui heaolu on kõrgeim väärtus, siis tulemus on, et inimene pole võimeline loovutama oma heaolu teiste väärtuste vastu. Järelikult majandus suunab täielikult argielu. Elumaailm on võimetu sellele vastu panema. Elumaailma täielikku koloniseerimist takistab inimeste loomulik moraalitaju. Seadused peaksid moraalinormidega tihedalt seotud olema. Mida rohkem vastavad seadused inimeste loomulikele ootustele ja moraalsetele arusaamadele, seda rohkem tunnustatakse neid tegelikkuses;
 
- feodaalne (representatiivne) avalikkus 
2) tegeliku elu bürokratiseerimise kaudu. See tähendab, et ühiskonna pideva riigistumise tulemusena on bürokraatia tunginud ka argiellu. Inimestevahelised suhted on muutunud ülemuse- ja alamavahelisteks suheteks. Bürokraatia ei arvesta elu eri valdkondade autonoomsust. Seetõttu tekib probleem õiguse legitiimsusest tavakodaniku seisukohalt.
 
J. Habermas pöördub hariduse poole, mille põhieesmärk on kujundada kriitilist mõtlemist, aidata kaasa konsensuse leidmisele.
- kodanlik (kriitiline) avalikkus
 
- toodetud avalikkus
 
Antiik-Kreekas toimus poliitiline elu polises. See moodustas avaliku sfääri debattideks, ühistegevuseks. Kodanikud (kitsas osas ühiskonnas) ei tegelenud tootmisega. Feodaalne avalikkus iseloomustas kesk- ja varauusaegseid feodaalriike, kus kitsas ring 
 
võimulolijaid - kuningas ja aadlikud - representeerisid oma võimu publiku ees, ilma igasuguse poliitilise aruteluta. Habermasi avalikkuse ideaaltüübiks ongi 19. sajandi poliitiline avalikkus - eraisikute sfäär, kes on kogunenud publikuks ning kes astuvad avalikku, kriitilis-ratsionaalsesse arutellu suhete üle erasfääris. Poliitiline avalikkus toimib kriitilise häälena, mis analüüsib ja sageli on 
 
opositsioonis valitsuse tegevusega, piirab riigi võimuliialdusi (kodanikeühiskond), samas legitimiseerib riigi tegevust.
 
Tänasel päeval, mil riigi- ja erasfääri piirid on muutunud läbi sotsiaalriigi arengu (vt allpool), on selle vähemalt osaliseks vasteks deliberatiivse demokraatia mudel. S.o. poliitiline debatt, kus peale jääb parim, mõistlikeim argument. Arutellu astudes jäetakse kõrvale isiklikud huvid, lähtutakse avalikust, st kõigile kõige paremast huvist. Ideaalis toimub nii parlamendidebatt – rahva esindajate arutelu kõrgema hüve nimel, mitte oma huvigrupi huvide esindamine - teiselt poolt kodanikeühiskond tervikuna. Tänapäeval toimib Habermasi hinnangul pigem mitteavalik, manipuleeriv avalikkus, mida samas aga presenteeritakse kui kriitilis-ratsionaalset avalikkust, mis on oma loomult aga “võltsavalikkus.
 
7. K. Marx: dialektika kui vastanditevaheline võitlus ja ühtsus. J. Habermas: uus (hermeneutiline) dialektika, s.o