Viktor Niitsoo: erinevus redaktsioonide vahel

'''Viktor Niitsoo''' (sündinud [[12. märts]]il [[1952]] [[Kuressaare]]s<ref>Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999/ koostanud Jaan Toomla. Tallinn, 1999</ref>) on Eesti vabadusvõitleja, poliitik, riigiametnik ja harrastusajaloolane. Ta on uurinud peamiselt [[Vastupanutegevus Eesti NSVs|vastupanu Nõukogude okupatsioonile Eestis]]<ref name="tuna, 2001"/>ajaloolane.

=== Haridus ===

Ta lõpetas aastal [[1967]] [[Kingissepa 8-klassiline kool|Kingissepa 8-klassilise kooli]], aastal [[1971]] [[Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum]]i arhitektuuri erialal, aastal 1995 [[Tartu ÜlikooliÜlikool]]i ajalooteaduskonnafilosoofiateaduskonna ajaloolasena, aastal 1998 sai ta Tartu Ülikoolist ajaloomagistri kraadi.

=== Tööalane tegevus ===

Aastail 1972–1976 töötas ta vanemtehniku ja insenerina PI [[Kommunaalprojekt]]i Kingissepa grupis ja 1976–1980 vanemtehnikuna Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimisinstituudi[[KRPI]] Tartu osakonnas, 1984–1987 töötas katlaoperaatorina Tartu Keskkatlamajas ja Ropka Katlamajas, 1987–1990 eelarvestajana PI "[[Maaehitusprojekt"]]i Tartu grupis, 2000–2009 siseaudiitori ja siseauditi osakonna juhatajana (alates 2003) [[Kodakondsus- ja MigratsiooniametisMigratsiooniamet]]is, 2009–2012 siseaudiitori ja sisekontrolli juhtiveksperdina Siseministeeriumi Infotehnoloogia ja Arenduskeskuses (SMIT).

=== Ühiskondlik tegevus ===

1977. aastal ühines ta rahvusliku vastupanuliikumisega. Tegi kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele, osales võimudepoolsete inimõiguste rikkumiste väljaselgitamisel ja avalikustamisel ning keelatud kirjanduse paljundamisel ja levitamisel. Kirjutas alla kollektiivsele protestikirjadele, nagu protest akadeemik Sahharovi[[Andrei Sahharov]]i tagakiusamise puhul (3.02. veebruaril 1980), telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondis ''Solidaarsus'' esimehele [[Lech WałesaleWałesa]]le (11.09.1980), eestlaste ja leedulaste avalik läkitus NSV Liidu ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumitele ning Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International, milles nõuti vangistatud [[Mart NikluseNiklus]]e ja kõigi poliitvangide vabastamist (27.06. juuni 1980), avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsustele (24.07.1984). Aastatel 1978–1980 oli ta põrandaaluse kroonika "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" kogude 2–9 toimetajakstoimetaja.

1979. a juunis tehti talle KGB poolt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972. a määruse (salajane) ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest süüdistatuna kaastöös omakirjastuslikule ajalehele Poolpäevaleht. Samas asjadasjas said analoogilise hoiatuse [[Jaan (kirjanikunimega Johnny B) Isotamm]], [[Matti Milius]] ja Poolpäevlehe[[Poolpäevaleht|Poolpäevalehe]] toimetaja [[Hubert Jakobs]].

13. märtsil 1980 otsis KGB läbi tema elukoha seoses [[Jüri Kukk|Jüri Kuke]] arreteerimisega. 20. oktoobril 1980 läbiotsimised tööl ja kodus ning ülekuulamine seoses [[Veljo KalepiKalep]]i arreteerimisega. Läbiotsimistel võeti ära 2 kirjutusmasinat ja hulgaliselt omakirjastuslikku materjali. 4. detsembril 1980 arreteeriti KGB poolt.

23.–24. aprillil 1981 toimus Eesti NSV Ülekohtus kohtuprotsess tema tegevuse üle. Kuna KGB ei suutnud teda muus nõukogudevastases tegevuses süüdistada, jäi põhisüüdistuseks tema intsident TRÜ komsomolitöötajagakomsomolitöötajate [[Madis KallioniKallion]]i, [[Valev Plato]], [[Andres Eesmaa]] ja [[Mart RaikigaRaik]]iga 16. aprillil 1980 NoortemajasNoortemaja "SõprusSõpruse" kohvikus, kuhu ta saabus kontvõõrana (koos [[Ervin Õunapuu]]ga) Noortemaja direktori [[Riho Illak]]u sünnipäevale. Eesti NSV KrK § 68 lg 1 alusel (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) mõistis kohus talle kaks aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva 2-aastase asumiselesaatmisega. Karistust kandis ta [[Permi oblast]]is [[Tšusovoi rajoon|Tšussovoi rajoon]]is Kutšino külas asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris VS-389/36.<ref>Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, kogu 8. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1984. lk-dLk 348-357</ref><ref name="tuna, 2001">http://www.arhiiv.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/NiitsooViktor_Relvastamata_TUNA2001_1.pdf</ref> Pärast vangilaagrit saadeti kaks kuud kestnud vangitapiga asumisele [[Magadani oblastioblast]]i [[Sussumani rajoonirajoon]]i Burkandja asulasse, kus töötas lukksepana mäetehnika remonditsehhis.

23. augustil 1987 ta osales ajaloolisel Hirvepargi meeleavaldusel, oli Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ([[MRP-AEG]]) liige ja "MRP-AEG Infobülletääni" toimetaja.

==Poliitiline tegevus==
Ta oli [[Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei]] (ERSP) asutajaliige, on olnud ERSP aseesimees, programmitoimkonna esimees, Tartu piirkonna esimees ja Tartu piirkonna valimiskampaania juht.

[[1995. aasta Riigikogu valimised|1995. aasta Riigikogu valimistel]] ta valituks ei osutunud (valimisliidu [[Isamaa ja ERSP liit]] nimekirjas), kuid osales [[VIII Riigikogu]] töös asendusliikmena ([[Tõnis Lukas]]e asemel; aastatel 1996–1999; [[6. detsember|6. detsembril]] [[1997]] heideti ta [[Isamaaliit|Isamaaliidust]] välja.<ref>[[Urmas Paet]] [http://www.postimees.ee/2529011/viktor-niitsoo-arvati-isamaaliidust-valja Viktor Niitsoo arvati Isamaaliidust välja] [[Postimees]] 7. detsember 1997</ref>).

=== Teosed =Uurimistöö==

Ta on uurinud peamiselt [[Vastupanutegevus Eesti NSVs|vastupanu Nõukogude okupatsioonile Eestis]].<ref name="tuna, 2001"/> Avaldanud teadusartikleid vastupanuliikumise teemal peamiselt ajakirjades [[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemia]] ja [[Tuna]].

# MRP-AEG lugu. – Kirjastus SE&JS, Tallinn 1998 (koostanud Viktor Niitsoo ja [[Eve Pärnaste]])

=== Viited ===