Aleksander Nevski: erinevus redaktsioonide vahel

[[1226]]. aastal kutsuti [[Jaroslav Vsevolodovitš]] Novgorodi vürstiks, kuid [[1228]]. aastal oli ta sunnitud lahkuma. Uuteks vürstideks kuulutati 9-aastane Fjodor Jaroslavitš ja 8-aastane Aleksandr Jaroslavitš, kelle regendiks oli bojaar Fjodor Danilovitš, kuid juba [[1229]] olid ka nemad samuti sunnitud Novgorodist lahkuma. [[1230]]. aastal kutsuti Jaroslav Vsevolodovitš kolmandat korda Novgorodi valitsema, kuid reaalselt jäid valitsema taas tema pojad Fjodor Jaroslavitš (kes suri [[1233]]. aastal) ja Aleksandr Jaroslavitš.

[[1234]]. aastal osales 14-aastane [[Aleksandr Jaroslavitš]] koos oma isa, [[Pihkva]] ja [[Perejaslavl|Perejaslavli]] ning Novgorodi vägedega sõjakäigus [[Tartu|Dorpat]]i piirkonda, kus [[Emajõgi|Emajõe]] lähedal toimunud lahingus võitsid vene väed [[Mõõgavendade ordu|Mõõgavendade ordut]] ja sõlmisid rahulepingu ordumeistri [[Wolquin]]iga, mis kestis neli aastat. Vene ajalootõlgenduse kohaselt tekkis antudselle rahulepingu järgi [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonnal]] kohustus maksta Novgorodile [[Tartu maks]]u. Samal aastal osales Aleksandr Jaroslavitš koos isaga sõjakäigus leedulaste vastu.

1240. aasta suvel maabusid rootsiRootsi väed [[Vadja viiendik]]ul [[Ingeri]]s, [[Neeva]] jõe lisajõe [[Ižora jõgi|Ižora]] suudmes. [[15. juuli]]l ründasid 20-aastase Aleksander Jaroslavitši juhitud väed nende laagrit ning võitsid lahingu. [[Neeva lahing]]u võidu eest sai Aleksander hüüdnime "Nevski".

1241. aastal kutsuti Aleksander Nevski uuesti Novgorodi valitsema. [[1241]]. aastal vallutas ta sakslaste käes olnud linnuse Koporjes ja hävitas selle. [[1242]]. aastal vallutas koos venna [[Andrei II Jaroslavitš|Andrei]] Suzdali vägedega tagasi Pihkva ja Irboska. Pihkva tagasivallutamise järel tegi Aleksander Nevski eelvägi sõjaretke Tartumaale, kus kokkupõrkes orduvägedega purustati.

[[5. aprill]]il [[1242]]. aastal juhtis tollal 22-aastane Aleksander Nevski koos venna Andreiga vene vägesid [[Jäälahing]]us [[Tartu piiskop]]i, [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonna]] ja teiste [[Saksa ordu]]sse kuuluva Liivi ordu vägede vastu. Võidu järel tehti rahu, millega tunnustati 1240. aasta eelseid piire.

[[1256]]. aastal, Aleksandri viibimise ajal [[Vladimir]]is, tegid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, [[hämelased]], [[soomlased]] ja rootsiRootsi väed retke [[Novgorodimaa]] valdustesse [[Ingeri|Ingeris]], [[Narva jõgi|Narva jõe]] idakaldal. Novgorodi väed tegid Aleksandri juhtimisel vastusõjakäigu Rootsi võimu all olevasse [[Soome|Soomesse]], [[Koporje]] ja [[Laadoga]] ääres asunud hämelaste piirkonda.

=== Suhted [[Kuldhord|Kuldhordi]]iga ja [[Mongolite riik|Mongolite riigiga]] ===

PealePärast isa, [[Vladimiri-Suzdali vürstiriik|Vladimiri-Suzdali vürstiriigi]] [[Vladimiri suurvürst|suurvürsti]] [[Jaroslav Vsevolodovitš]]i, surma [[1247]]. aastal ning tema järglase [[Svjatoslav Vsevolodovitš]]i troonilt tõukamist Andrei II Jaroslavitši poolt, reisis Aleksander Jaroslavitš koos vennaga [[Karakorum]]i, kus nad viibisid kuni 1249. aastani, mil Aleksander Jaroslavitš sai [[Kuldhord]]i valitsejalt [[Batu-khaan]]ilt [[1252]]. aastal loa tema [[vasall]]ina valitseda [[Novgorodi vürstiriik]]i ja Lõuna-Venemaa [[Perejaslavli vürstiriik]]i. Andrei II Jaroslavitšile anti [[jarlõkk]] [[Vladimiri-Suzdali vürstiriik|Vladimiri-Suzdali vürstiriigi]] valitsemiseks, [[Vladimiri suurvürst]]ina. Vennad tegid mongolitega koostööd, säilitades seeläbi vürstitiitli ja nominaalse võimu.

[[Mongolite invasioon Euroopasse|Mongolite invasiooni laienedes Euroopas]] ([[:en:Mongol invasion of Europe|en]]) püüdis [[Rooma paavst]] [[Innocentius IV]] moodustada [[roomakatoliku kirik]]u ja [[kreekakatoliku kirik]]u usutunnistusega riikide liitu paavsti juhtimise all. Aleksander Jaroslavitš loobus liidust ning valis sõltuvuse ja vasallisuhted Kuldhordiga.

Talvel 1250–51 abiellus Aleksander Jaroslavitši vend Andrei Jaroslavitš [[Galiitsia-Volõõnia vürstiriik|Galiitsia-Volõõnia]] vürsti Danilo Romanovitši tütrega. [[1252]]. aastal vallutasid mongolid Vladimiri vürstiriigi, kuna Andrei Jaroslavitš kavandas mongolivastast sõjalist liitu [[roomakatoliku kirik]]u vasallide Rootsi ja Liivi orduga. Andrei II Jaroslavitš põgenes [[Rootsi]] ja uue [[Kuldhord]]i khaani [[Möngke-khaan]]i poolt anti jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks Aleksander Jaroslavitšile.

[[1262]]. aastal sõlmis Aleksander Jaroslavitš rahulepingu Leedu vürsti [[Mindaugas]]ega ja saatis veneVene väed, pojapoeg Dmitri Aleksandrovitši juhtmisel, koos [[Polotski vürst]]i vägedega sõjakäigule [[Vana-Liivimaa]]le, [[Tartu piiskopkond]]a.

1262. aastal viibis Aleksander Jaroslavitš Kuldhordi pealinnast [[Sarai]]s, kust tagasiteel suri ta [[Gorodets]]is ning maeti esialgseltesialgu [[Vladimir]]i linna. 1723. aastal viidi põrm üle [[Schlüsselburg]]i ja [[1724]]. aastal [[Peterburi]], 1753. aastal paigutati põrm [[Püha Kolmainu kirik|Püha Kolmainu kirikusse]] Peterburis.