Radioaktiivsed jäätmed: erinevus redaktsioonide vahel

Erineva koostise, poolestusaja ja aktiivsusetasemega radioaktiivseid jäätmeid tekib tuumkütusetsükli kõikidel etappidel, eriti aga tuumkütuse kasutamisel reaktoris ja kütuse ümbertöötlemiselümbertöötamisel. Kõik tekkivad jäätmed isoleeritakse keskkonnast, käideldakse ja ladustatakse vastavalt nende omadustele ja potentsiaalsele ohtlikkusele. Tuumaenergeetikat omavates riikides moodustab radioaktiivsete jäätmete kogus alla protsendi kõikide toksiliste jäätmete kogusest.

Sobivate jäätmekäitlusmeetodite üle on palju vaieldud, võttes arvesse nii probleemi kiirguskaitselist kui ka sotsiaalset aspekti. Üksmeel näib olevat saavutatud seisukohas, et tulevased põlvkonnad peaksid olema samal määral kaitstud kui praegused. Paraku on seda raske üle kanda kiirguskaitse praktiliste standardite tasandile. Näiteks võib aktiivsus ilmneda geoloogilises süvahoidlas mitme tuhande aasta pärast ja meil pole vähimatki ettekujutust, millised on meie järglaste harjumused või elulaad nii kauges tulevikus. Teiseks nõudeks on põhimõte, et igasugune kiiritus peab olema nii väike kui mõistlikult on võimalik saavutada, arvestades majanduslikemajanduslikke ja sotsiaalseid faktoreidtegureid. See tähendab, et sama liiki jäätmete jaoks on erinevad käitlusvõimalusi, sealhulgas töötlus, immobiliseerimine, pakendamine ja ladustamine. Valiku tegemisel tuleb lähtuda seonduvatest riskidest, kuludest ja teistest raskemini mõõdetavatest, kuid mitte vähem olulistest faktoritestteguritest.

Koguseliselt kõige enam tekib madalaktiivseid jäätmeid, mis moodustavad tervelt 90% radioaktiivsete jäätmete ruumalast, kuid sisaldavad ainult 1% radioaktiivsusest. Need on peamiselt mitmesugused õrnalt saastunud tööriided, laborivarustus, saastatud pinnas ja ehitusmaterjalid, mille käitlemine eraldi kiirgusvarjestust ei vaja. Pärast mürgiste komponentide eraldamist vähendatakse nende jäätmete mahtu kokkupressimise, tuhastamise või muul meetodil ning siis ladustatakse nad erihoidlasse. Viimased asuvad maapinna lähedal või 60–100 -meetrise sügavusega maa-alustes käikudes.

Nendeks on kogu kasutatud tuumkütus või selle peamised ümbertöötlemisjäätmedümbertöötamisjäätmed, sisaldavad 95% kõikide jäätmete radioaktiivsusest, seejuures moodustab nende ruumala ainult 3%. See jäätmeliik nõuab tugeva ioniseeriva kiirguse ja soojuse tekitajana erikäitlemist ja erivahendeid. Mitmetes maades töödeldakse kasutatud kütus ümber uueks tuumkütuseks. Mõnes riigis loetakse aga jäätmeteks kogu kasutatud tuumkütus, mis valmistatakse ette lõppladustamiseks. Viimastel aastatel võib siiski täheldada tendentsi, et lahenduste otsimisel arvestatakse võimalusega neid jäätmeid tulevikus ressursina kasutada. Need materjalid, millele tulevikus mingit kasutusvõimalust ei suudeta hetkel ette näha, kuivatatakse, klaasistatakse boorsilikaatklaasis ja paigutatakse konteineritesse.

Olenevalt kasutatavast kütusetsüklist on kõrgaktiivsete jäätmete kogus erinev. Kütuse ümbertöötlemiselümbertöötamisel tekib ainult 3 kuupmeetrit klaasistatud kõrgaktiivseid jäätmeid. Võrdluseks, sama võimsusega sütt põletava elektrijaama tuhajäätmete hulk on 400 000 tonni aastas. Tavaliselt hoitakse ülimalt radioaktiivset kasutatud kütust eribasseinis paksu veekihi all või massiivsete betoonseintega kuivhoidlas ja lastakse tal umbes 5 aastat radioaktiivselt laguneda enne kui kütus ümbertöötlemiseleümbertöötamisele saadetakse. Kogu maailma kasutatud tuumkütusest paiknebki umbes 90%, mis on 270 000 tonni, tänapäeval turvaliselt reaktori-lähedastesreaktorilähedastes või riikide tsentraalsetes vaheladustuspaikades. Kuna kogu maailmas lisandub aastas keskmiselt 12 000 tonni, millest 3000 tonni töödeldakse ümber, siis otsest pakilist vajadust lõppladustamise järele veel ei ole.

Mereväelased võivad saada sellest oluliselt suuremaid doose, mis on võrreldavad looduslikest allikatest saadavate doosidega. Mõnel pool maailmas avaldavad mõju kaevandusjäätmete ja radioaktiivsete maakide töötlemisjäätmete suured ladustatud kogused. Peamiselt on need seotud [[uraan]]i kaevandamisega. Kuid mõnes piirkonnas esineb looduslikke [[radionukliid]]e nii ohtralt, et kõik kaevandamisjäägid kujutavad endast juba märkimisväärset kiirgusohtu. Teatud tööstusharud, nagu väetiste valmistamine janing nafta- ningja gaasitööstus, tekitavad samalaadseid jäätmeid. Kõik protsessiga seotud radionukliidid on loodusliku päritoluga ja seetõttu on alles üsna hiljuti hakatud sellistesse jäätmetesse suhtuma kui kiirguskaitse probleemi. Maakides sisalduvate radionukliidide tasemed on reeglina keskmisest kõrgemad. Keemiliste ja füüsikaliste protsesside tagajärjel suurendatakse neid kontsentratsioone veelgi. Lisaks on maakides sisalduvatel radionukliididel äärmiselt pikk [[poolestusaeg]] ja jäätmete kogused on sageli väga suured.