Reformatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

{{NPOV}}{{keeletoimeta}}

'''Reformatsioon''', (ka '''protestantlik reformatsioon''' ([[ladina keeleskeel]]es ''reformatio'', – 'ümberkujundamine, muutmine')), eesti keeles ka '''usupuhastus''' oli [[16. sajand]]il sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena [[katoliku kirik]]ust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid [[luterlus]], [[kalvinism]] ja [[anglikaani kirik]].

Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust [[Martin Luther]]i nimenimega ja kuupäevaliselt [[31. oktoober|31. oktoobriga]] [[1517]].

Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli neil päevil [[Aquino Thomas]]. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda [[ketserlus|ketserlikuks]] [[pelagianism]]iks (inimene on [[pärispatt|pärispatust]] rikkumata ja vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa [[Augustinus]]e vaimus – [[lunastus]] toimub ainult [[Jumala arm]]a armuu, mitte inimese enda pingutuste läbi. See vaade põhjustas Lutheri kaugenemise Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja kirikut ja vaimulikke vahendajaks Jumalaga ühenduse saavutamisel. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetus säilitas kaks [[sakrament]]i – [[ristimine]] ja [[armulaud]]. Tema õpetus armulaualeiva [[konsubstantsioon]]ist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem.

[[1540]]. aastal rajati [[Ignatius Loyola]] (1491–1556) eestvedamisel [[jesuiitide ordu]], mille eesmärk oli katoliiklust tugevdada ja võidelda reformatsiooni vastu. Taasaktiveerus [[inkvisitsioon]], et usuline teisitimõtlemine välja juurida. Hävitati ketserlikeketserliku sisuga, „musta”"musta" nimekirja kantud raamatuid.