Poola aeg: erinevus redaktsioonide vahel

[[1561]]. aastal [[Vana-Liivimaa]] sisuliselt lagunes. [[Põhja-Eesti]] – [[Tallinn]]a linn, [[Eestimaa rüütelkond|Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond]] andsid end [[Kroon (institutsioon)|Rootsi kroon]]i, Lõuna-Eesti ja Lätimaa aga [[Liivi ordu]] viimase [[maameister|maameistri]] [[Gotthard Kettler]]i poolt sekulariseeritud ilmalik [[Kuramaa hertsogkond]] ja [[Riia peapiiskopkond]] [[Leedu suurvürst]]i võimu alla. 1569. aastast, pärast [[Lublini unioon]]i sõlmimist, läksid alad aga [[Poola Krooni maad]]e koosseisu.

 

 

[[1575]]. aastal alustas sõjategevust Moskva tsaaririigi vastu ka Poola, kus troonile oli tõusnud [[Poola kuningas]] [[Stefan Bátory]]. Rootsi kuningas Johan III oli abielus [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Zygmunt I|Zygmunt I Vana]] tütre [[Katarina Jagiellonka]]ga.

Liivimaa sõja järel oli Liivimaa elanikkond vähenenud drastiliselt ja Stephan Bathory pöördus 29. jaanuaril 1583 Lõuna- ja Lääne-Saksamaa valitsejate poole koloniseerimisuniversaaliga, milles asustamise kergendamiseks lubati tullasoovijaile – kes pidid olema katoliiklased – eesõigusi ja soodustisi. 1582. aastal suundus Poola õukonda ka liivimaalane Franz Schaden ja kes soovis katoliiklaste juhtimiseks Liivimaale, kuid siiski koloniseerimine teostus palju vähemas ulatuses, kui oli kavatsetud. Tekkis küll mõningaid sisserändajate [[koloonia]]id – [[Laiuse]]l, [[Põltsamaa]]l. Poola aja lõppedes ja sõdade tõttu lahkus osa koloniste maalt, osa [[assimileerumine|assimileerus]] balti-sakslastest [[linnakodanik]]ega.

 

 

Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem Venemaa talupoegi. Moskva Tsaaririigist saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida-Eestis.