Kõige tavalisem metalliotsija kasutab tehnoloogiat nimega BFO (''beat-frequency oscillator'', 'löögisageduse võnkumine'). BFO süsteemis on kaks mähist – üks suur pool on otsimisjuhis, ja väiksem pool on peakarbis. Iga pool on ühendatud [[ostsillaator]]iga, mis genereerib tuhandeid vooluimpulsse sekundis. Nende impulsside sagedus kahe pooli vahel on natukenatukene sünkroonist mööda. Kui impulsid lähevad läbi iga pooli, genereerib pool raadiolaineid. Väike vastuvõtja peakarbis loeb raadiolaineid ja loob heliseeriaid, baseerudes sageduste erinevustele. Kui pool läheb otsimispeas üle metallist eseme, tekitab läbi pooli jooksva voolu tekitatud magnetväli magnetvälja ümber selle eseme. Eseme magnetväli segab raadiolaineid, mis on genereeritud otsimispea poolis. Niipea, kui sagedus kaldub kõrvale peakarbis asuva pooli sagedusest, muutub kuuldavate löökide kestus ja toon.
BFO-põhiste süsteemide lihtsus lubab neid toota ja müüa väga madala hinna eest ja neid pole ka kuigi raske ise ehitada, aga need detektorid ei paku sellist täpsust nagu VLF- ja PI-süsteemid.
