Küte: erinevus redaktsioonide vahel

'''Küte''' on eluruumide ja esemete temperatuuri tõstmine kõrgemale ümbritseva kekkonnakeskkonna temperatuurist ja hoidmine sellel tasemel. Külma kliimaga aladel tuleb kütta elamuid, kontoreid, koole, lasteaedu, tootmis-, loomapidamis-, kasvuhooneid jms.<ref>Küte, Eesti Entsüklopeedia, 5. kd, Tallinn: Kirjastus, Valgus, 1990.341. lk.</ref> Kütmiseks kasutatakse erinevaid küttesüsteeme ja soojusallikaid.

'''Kesk­küttesüsteemis''' köetakse ühest soojusallikast, [[katlamaja]]st kas paljusid hooneid, siis on tegemist '''[[kaugküte|kaugküttega]]''', või katel kütab ühe hoone ruume siis on räägitakse '''[[lokaalküte|lokaalküttest]]'''. Soojuskandja liigist sõltuvalt võivad keskküttesüsteemid olla aur-, vesi-, või õhkküttesüsteemid. [[Aurküte]]t kasutatakse peamiselt tööstushoonetes, kui tehnoloogilises protsessis on vaja auru kasutada. Aur on siin üle 100 &deg;C temperauuriga ja küttekeha ning aurutorustik peab olema ohutuse tagamiseks inimeste puutepiirkonnast väljaspool, seda on raske tagada eluruumides. See-eest on aga aurkütte torustik väiksema läbimõõduga ja radiaatorid väiksema pinnaga võrreldes vesiküttega. Elamutes ja ühiskondlikes hoonetes on kasutusel peamiselt [[vesiküte]]. Soojuskandja (vee) liikumisviisist lähtuvalt on loomuliku või sundringlusega (tsirkulatsiooniga) küttesüsteeme. .

MõnedMõni neist loetletud kütteseadmetest on kasutatavadkasutatav ka keskkütte korral, näiteks kalorifeer, konvektor, radiaator, põrandküte, kui soojuskandjaks on küttevesi.