Erinevus lehekülje "Metallidetektor" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
Sellel on väga palju kasutusalasid, näiteks [[lennujaam]]ades ja suurematel üritustel turvalisuse tagamine, hobi korras mitmesuguste metallesemete ja miinide otsimine.
 
Tüüpiline metallidetektor, mida kasutatakse kas miinide[[miin]]ide või [[aare|aarde]] otsimisel, koosneb nendestjärgmistest osadest:
#*Stabiliseerija (valikuline) – et hoida metallidetektorit paigal, kui seda liigutatakse edasi-tagasi.
#*Peakarp – sisaldab [[vooluring]]i, juhtimisseadmeid, [[kõlar]]it, energiaallikat (nt [[patarei]]sid või [[aku]]t) ja [[mikroprotsessor]]it;
#*Vars – ühendab peakarpi ja otsimisrõngast;
#*Otsimispool – metallidetektori osa, mis tunnetab metalli olemasolu.
Metallidetektorid kasutavad ühte järgmistüht kolmest tehnoloogiast:
*väga madal sagedus (VLF, raadiosagedused 3–30 kHz)
*impulsiimpulss-induktsioon (PI)
*löögisageduse võnkumine (BFO)
 
==VLF tehnoloogia==
VLF (''very low frequency'',
'väga madal sagedus') on ilmselt kõige populaarsem detektoritehnoloogia, mis praegu kasutusel olev detektoritehnoloogia. See süsteem töötab kahe otsimispooliga:
 
*[[Saatja]] – väline otsimispool, mis sisaldab mähist. Elektrit juhitakse mööda seda mähist – alguses ühes suunas ja siis teises – tuhandeid kordi sekundis. Seda, mitu korda voolu suund muutub igal sekundil, näitab ühiku sagedus.
 
*[[Vastuvõtja]] – sisemine otsimispool, mis sisaldab teist mähist. See juhe käitub nagu antenn, et omandada ja võimendada sagedusi, mis tulevad esemetelt maa seest.
 
Vool, mis liigub läbi saatja, tekitab [[elektromagnetiline väli|elektromagnetilise välja]] nagu elektrimootor. Magnetvälja polaarsus on risti mähise suhtes. Iga kord, kui vool muudab suunda, magnetvälja polaarsus muutub.