Friedrich Fromm: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Epp (arutelu | kaastöö)
P parandasin skripti abil kriipsud
P atentaadikatse > atentaat
4. rida:
Fromm osales [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]]. [[1939]]. aastal sai temast [[Wehrmacht]]i reservvägede (Ersatzheer) juhataja.
 
Kuigi Fromm oli [[1944]]. aastal teadlik, et osad tema alluvad – kõige tuntuim nendest tema staabiülem, kolonel [[Claus von Stauffenberg]], plaanisid [[Adolf Hitler|Hitleri]] atentaati, ei teavitanud ta sellest ametivõime, ning nõustus plaanis osalema, kui pealepärast vandenõu õnnestumist saab ta uues valitsuses kõrge koha. Siiski ei osalenud ta vandenõus otseselt. PealePärast [[15. juuli]]l toimunud atentaadikatseatentaadi katkestamist keeldus Fromm vandenõus osalemast.
 
[[20. juuli]]l tuli aga teade, et Hitler ja paljud Wehrmachti kindralstaabi liikmed väidetavalt hukkusid Saksa sõjaväe idarinde peakorteris Wolfsschanzes toimunud plahvatuses. Fromm sai kohe aru, et selle taga on Stauffenberg ja teised kaasvandenõulased. Kui vandenõulased jõudsid Berliini ning Fromm läks neid vahistama, võeti ta ruttu vangi ning suleti Bendlerblockis vangikongi. PealePärast mässu ebaõnnestumist leiti ja vabastati ta Ersatzheeri vägede poolt.
 
Et katta kinni väiteid, nagu ta oleks vandenõus osalenud, käskis Fromm vandenõulased – kolonel Claus von Stauffenbergi, leitnant [[Werner von Haeften]]i, kindral [[Friedrich Olbricht]]i, ja kolonel [[Albrecht Mertz von Quirnheim]]i – viivitamatult hukata, erinevalt Hitleri käsust vandenõulased elusalt kinni võtta. Mahalaskmised viidi täide selsamal ööl kell 1.
 
PealePärast vandenõulaste hukkamist läks Fromm tagasi oma staapi, kus olid mitmed tippnatsid – ka [[Joseph Goebbels]]. Seal üritas ta mässu mahasurumist enda nimele kirjutada.
 
Juba järgmise päeva hommikul aga Fromm vahistati ning viidi vanglasse kohut ootama. [[14. september|14. septembril]] 1944 vabastati ta sõjaväeteenistusest. Nüüd juba tsiviilelanikuna, mõistis Rahvakohus Frommi [[7. märts]]il 1945 surma. Kuna tema seotust vandenõuga ei suudetud tõestada, mõisteti ta surma arguse eest vaenlase ees. Hukkamine viidi täide 12. märtsil 1945 Brandenburg-Gördeni vanglas mahalaskmise läbi.