De magnete: erinevus redaktsioonide vahel

Selles teoses võttis [[William Gilbert]] kokku oma kauaaegse [[magnet]]ite ja [[magnetism]]i alase uurimstööuurimistöö. Lisaks andis [[William Gilbert]] selles põhjaliku ülevaate oma uurimismeetodist.

Gilbert näitas, et vanad uskumused, nagu saaks [[magnet]]it [[küüslaauk|küüslauguga]] hõõrudes [[demagnetism|demagneetida]] või nagu raviks [[magnet]] peavalu, ei pea paika. Gilbert avastas magneti erinevate pooluste tõmbumise ja sarnaste pooluste tõmbumisetõukumise. Ta näitas, et [[Maa (planeet)|Maa]] ise käitub suure [[magnet]]ina, ning võttis kasutusele mõisted "[[magneti lõunapoolus]]" ja "[[magneti põhjapoolus]]". Gilbert leiutas ka tehnika metalli magneetimiseks [[magnetiit|magnetiidiga]] hõõrumise läbiteel.

Gilberti [[magnetism]]i <nowiki/>uuringud olid nii laiahaardelised ja põhjalikud, et kuni [[elektromagnetism]]i avastamiseni 1820ndatel ja [[Michael Faraday]] töödeni ei lisandunud [[magnetism]]i<nowiki/>alastesse teadmistesse enam midagi uut. '''"De Magnetel'''" oli suur mõju järgnevateleGilbertile järgnenud teadlastele., kellest Eritieriti võiks esile tõsta [[Johannes Kepler]]it ja [[Galileo Galilei]]d. Esimene sai sellest raamatust inspiratsiooni oletamaks, et [[Päike]]se ja [[planeet]]ide vahel võiks olla mingi analoogiline jõud nagu [[magnet]]i pooluste vahel. Galileo sai sellest tuge oma teaduslikule meetodile ning ta kordas ka ise Gilberti kirjeldatud katseid. Tema vaimustus Gilbertist oli nii suur, et see lisati [[Galileo protsess]]is üheks süüdistuspunktiks: "ketseri ja riiukuke William Gilberti toetamine".

''De Magnete'', faksiimile trükkfaksiimiletrükk Paul Fleury Mottelay 1893. aasta ingliskeelsest tõlkest, Dover Books, 1991, ISBN 0-486-26761-X