Johann Blankenfeld: erinevus redaktsioonide vahel

Johann Blankenfeld sündis [[Berliin]]i [[bürgermeister|bürgermeistri]] [[Thomas Blankenfeld]]i ja [[Margarete von Buch]]i pojana. Thomasel ja Margaretel oli lisaks Johannile veel 21 last, kellest 8 surid noores eas. Johanni vanaisa, samuti Berliini bürgermeister, Wilcke Blankenfeld tõsteti [[1474]]. aastal keiser [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] poolt aadliseisusesseaadliseisusse.

Blankenfeld õppis [[Frankfurt|Frankfurdis]], [[Leipzig]]is ja seejärel [[Itaalia]]s, kus sai [[1503]]. aastal [[Bologna ülikool]]ist ilmaliku ja vaimuliku õiguse [[doktorikraad]]id ehk mõlema õiguse doktoriks (''doctor utriusque juris'').<ref>Schnöring, lk 6.</ref> PealePärast seda töötas ta [[Rooma]]s [[Liivi ordu]] [[prokuraator]]ina. Seejärel sõitis ta tagasi [[Saksamaa]]le ja sai [[Leipzigi ülikool]]i professoriks. [[1506]] astus ta [[Frankfurdi ülikool]]i Viadrina teenistusse, kus sai teiseks rektoriks ja juuraprofessoriks. Samal ajal oli ta ka [[Brandenburgi kuurvürst]]i [[Joachim I Nestor]]i nõunik. Samaaegselt saavutas ta tihedad suhted ka teiste [[Hohenzollern]]ide dünastia liikmetega.

[[1514]]. aastal sai Johann Blankenfeld tänu paavst [[Leo X]] toetusele [[Tallinna piiskop]]iks (paavsti kinnituse sai ta 30. oktoobril; oli '''Johannes IV''' nime all sellel kohal [[1524]]. või [[1525]]. aastani), hoolimata sellest, et sealne toomkapiitel oli piiskopiks valinud [[Christian Bomhower]]i; viimasest sai aga samal ajal [[Tartu piiskop]]. Bomhoweri surma järel [[1518]]. aastal kinnitas paavst Blankenfeldi aga ka Tartu piiskopiks ('''Johannes V''' nime all), ehkki sealne kapiitel oli piiskopiks valinud [[Kuramaa piiskop]]i [[Heinrich Basedow]]i. [[1523]]. aastal sai Blankenfeldist ka [[Riia peapiiskop]]i [[koadjuutor]] ning järgmisel aastal ka peapiiskop ('''Johannes VII'''). Tema tõusmist piiskopikohtadele toetas kõrgmeister Albrecht, kuid ilmselt polnud selle vastu ka Liivimaa ordumeister [[Wolter von Plettenberg]], sest loodeti, et Blankenfeld ajab Saksa ordu preestervennana ordumeelset poliitikat. Huvitaval kombel toetas Blankenfeldi saamist Riia koadjuutoriks ka tema hilisem äge vastane, Riia linnasekretär ja [[sündik]] [[Johann Lohmüller]].

Blankenfeld kui veendunud [[katoliiklus|katoliiklane]] püüdis igati tõkestada [[reformatsioon]]i levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. [[1525]]. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, taotledes kaitset vaid ordumeister [[Wolter von Plettenberg]]ilt. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid suured rahutused ning viimane tahtis end samuti Plettenbergi kaitse alla anda, [[Toomemägi]] vallutati ja piiskopi võim säilussäilis vaid piiskopilinnuses. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld astuda läbirääkimistesse [[Pihkva]] venelastega, võimalik, et selleks, et neid appi kutsudes oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema sellises tegevuses nähti aga riigireetmist. Viimasest omavahelisest sõjast oli möödunud vaid 20 aastat ja [[Liivi ordu maameister|ordumeister]] [[Wolter von Plettenberg]] rõhutas pidevalt oma võimalikele Läänes olevatele liitlastele suurt idasuunalist ohtu Liivimaale. Seetõttu levis Liivimaal veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta ning kogu maa ordumeistri võimu alla anda. Riia peapiiskopkonna rüütelkond vangistas [[1525]]. aastal Blankenfeldi ja paigutas ta [[Rauna]]sse koduaresti.

Ent Plettenbergil olnuks kogu Liivimaa enda ülemvõimule allutamine siiski äärmiselt keeruline, sest tema kindlaks seisukohaks oli ordu ja kogu katoliiklik võimustruktuur alles jätta. Et piiskopid tema poliitikat üldjoontes toetasid ning ordumeister nende tuge ka kahtlemata vajas, siis säilis lõppkokkuvõttes ka Blankenfeldi võim. Riia linn läks küll ordumeistri ülemvõimu alla, kuid Tartus aitas Plettenberg Blankenfeldi positisoonidpositsioonid taastada. Blankenfeld pidi siiski vastavalt maapäevadel otsustatule lubama linnadele ja aadlikele usuvabaduse. Katoliiklikud isandad sõltusid nüüdsest äärmiselt tugevalt teineteisest ning eriti ordu sõjalisest jõust. Seetõttu muutusid sisekonfliktid tunduvalt harvemaks. Blankenfeld ja Plettenberg jõudsid sisuliselt täieliku teineteisemõistmiseni. [[1526]]. aastal leppisid nad salaja kokku üksteise igatises toetamises ja sellelt aluselt sõlmiti sama aasta suvel [[Volmari liit]], millega kõik piiskopid ja Riia rüütelkond lubasid katoliku usu säilitada ja tunnustasid Plettenbergi Liivimaa kõrgeima valitsejana, ent suuremad linnad (Riia, Tallinn, Tartu) ja teised rüütelkonnad jätsid selle siiski tegemata.