Andromeeda (ansambel): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P parandasin skripti abil kriipsud
17. rida:
1967. aasta kevadel lahkus ansamblist Kullo Remme: ta oli otsustanud naisemeheks hakata ja bändi jaoks enam aega ei jäänud. Uueks bassimeheks tuli [[Jaak Arulaane]], kitarristina lisandus [[Arne Rütter]], mõlemad 7. keskkooli poisid. Niisuguse koosseisuga esineti kooli tantsupidudel peaaegu aasta. Kuigi Andromeeda repertuaaris oli ka rahvalikke palu, ei võetud süldimängude kutseid vastu, sest poisid pidasid ennast intellektuaalideks. Nende suureks unistuseks oli saada ansamblisse orel, aga et selleks raha ei olnud, võeti kasutusele Arne Rütteri onu valmistatud algeline elektriorel, mis aga kuidagi hääles ei tahtnud püsida. 1968. aastal ostis kool tehases valmistatud oreli "Junost" ja ansamblisse kutsuti klahvpille mängima [[Rein Randmets]]. Tema näol sai ansambel juurde uue helilooja. Laulutekstideks pakkus üks kooliõde oma luuletusi ja nii mõnigi neist läks loosi. Solistina esines lühikest aega [[Katrin Kutševski]], peagi läks ta laulma populaarsesse ansamblisse [[Laine (ansambel)|Laine]].
 
[[1968]]. aastal pääses Andromeeda koos teiste 7. keskkooli taidlejatega esinema Eesti TVsse. Raadiolindistustele ei juletud ennast pakkuda, sest Andromeeda oli ikkagi koolibänd ja raadio ees valitses aukartus. [[1969]]. aasta alguses tehti Andromeedast iseseisev telesaade. Ansambel mängis ühe hooga linti 2-32–3 omaloomingulist pala, sealhulgas Rein Randmetsa "Sügise". Ekraanil võis näha ansamblit järgmises koosseisus: Rein Randmets – klaver, Jaak Arulaane – kitarr, Peeter Randma – kitarr, Touri Saks – trummid ja [[Jörgen Vähi]] – laul. Et laule noodikirja ei pandud, siis tänaseni on nendest säilinud üksnes sõnad ja kitarriduurid.
 
Nii 1968. kui ka 1969. aasta suvel mängis Andromeeda Värskas komsomolilaagris aktiivsetele kommunistlikele noortele õhtuti tantsuks. Hakkasid ilmnema ansamblisisesed lahkhelid ja kui 1969. aasta bändide ülevaatusel žüriis istunud džässmuusik [[Raivo Tammik]] Andromeedale "vee peale tõmbas", öeldes, et tegemist on diletantidega, olid ansambli liikmed sedavõrd solvunud, et otsustasid laiali minna. Appi tuli Andromeeda austaja ja pöidlahoidja, koolivend [[Raivo Sersant]]. Raivo, kes sel ajal agaralt korvpalliga tegeles, oli ansambliga lähedaseks saanud ühel Lätis toimunud sõpruspeol, kus esinejana astus üles Peeter Randma. Tuli jutuks, et Andromeeda vajaks uut verd. Raivo Sersant pakkus kohe oma ammust naabrit ja väga head pillimeest [[Peep Mandre]]t. Peep käis 39. keskkoolis ja oli õppinud lastemuusikakoolis klaverit. Bändi elu muutus otsustavalt. Peep Mandrele, kel oli hea muusikaline vaist ja pealegi korralik basskitarr, usaldati ansambli ohjad. Ta tõi kaasa ka suure hulga omakirjutatud lugusid. Andromeedat võib pidada üheks tolle aja viljakaimaks ansambliks. Peep Mandre, Peeter Randma ja Rein Randmets tõid proovidesse 20–30 oma pala. Peagi oli suurem osa mängitavatest lugudest poiste endi kirjutatud. Oli hea, et Andromeeda ei pidanud mitu korda nädalas mängima kurnavatel tantsupidudel, nii jäi aega uut repertuaari harjutada. Ansambli koosseis muutus veel – oreli taha istus teistest veidi noorem [[Priit Pedajas]] ja trummide taha [[Mart Ots]]. Nii mängiti umbes aasta.
51. rida:
*[[Rein Randmets]] (1951) – klahvpillid
*[[Jörgen Vähi]] (1951) – laul
*[[Urmas Alender]] (1953 -- 19941953–1994) – laul
*[[Ele ja Kaja Kõlar]] – laul
*[[Peep Mandre]] (1951) – basskitarr