Hispaania inkvisitsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud
25. rida:
==== Kohtuprotsess ====
 
[[File:Francisco de Goya - Escena de Inquisición - Google Art Project.jpg|thumb|Inkvisitsioonikohus - [[Francisco de Goya]]]]
Inkvisitsiooniprotsess koosnes mitmetest istungitest, kus tunnistasid nii süüdistuse esitajad kui ka süüalune. Viimasele määrati tribunaliliikmest kaitsja, kelle tööks oli süüalust vaid nõustada ning õhutada teda tõtt rääkima. Istungit juhtis peaprokurör. Süüdistatava ülekuulamised toimusid kohtukirjutaja (''notario del secreto'' - saladuse üleskirjutaja) juuresolekul, kes pani süüaluse sõnad üksikasjalikult kirja (inkvisitsiooni toimikud, võrreldes ajastu teiste kohtusüsteemide omadega, äratavad tähelepanu dokumentatsiooni täielikkuse poolest). Enese kaitsmiseks oli süülusel kaks võimalust: ''abono'' ("käendus" ehk otsida tema poolt olevaid tunnistajaid) või ''tacha'' ("ümberlükkamine" - tõestada, et süüdistajate tunnistajad ei ole usaldusväärsed).
 
Süüaluste ülekuulamisel kasutati piinamist, kuid mitte süstemaatiliselt. Seda rakendati eelkõige [[Judaism|judaismis]] ja alates 16. sajandist [[Protestantism|protestantismis]] kahtlustatavate puhul. Näiteks piinati , Ameerika ajaloolase Henry Charles Lea hinnangul aastatel 1575-16101575–1610 [[Toledo]] kohtus ligikaudu kolmandikku [[Ketserlus|ketserluses]] süüdistatavatest. Teistel perioodidel varieerus osakaal märkimisväärselt. Piinamine oli alati vahend, et saada süüaluse ülestunnistus, mitte karistus kui selline. Seda kasutati soost ning vanusest hoolimata, ka üle 14 aastaste laste ja vanurite puhul. [[File:Picard.jpg|thumb|Piinamiskamber - Bernard Picart]]
 
Inkvisitsiooni poolt kõige sagedamini kasutatavad piinamisprotseduurid olid ''strappado'', nn rätik ja piinapink. ''Strappado'' kujutas endast protsessi, kus süüalune, kelle pahkluude külge olid seotud raskused, rihmratta abil lae alla riputati. Seejärel lasti tal järsult kukkuda, mille tulemusena kannatasid käed ja jalad tugevate sikutuste all, vahel ka liigesest välja tulles. Piinamisviis „rätik“, teise nimega veepiin, seisnes rätiku või lapi asetamises ohvri suhu, lastes sel imendada kannust pealavalatavat vett, tekitades seeläbi uppumistunde. Kõige levinumaks vahendiks oli aga piinapink.
49. rida:
<small>Hispaania inkvisitsiooni korraldatud suurejoonelised avalikud vaatemängud</small>
 
[[File:Francisco rizi-auto de fe.jpg|thumb|Francisco Ricci - Autodafee (1683)]]
 
Süüdimõistva otsuse korral pidi süüdimõistetu osalema autodafee (''auto de fe'') nime kandval tseremoonial, mis tähistas (enamikel juhtudel) tema tagasitulekut kiriku rüppe või tema karistust parandamatu ketserina. Autodafeed võisid olla isiklikud („privaatne ''auto''“) või avalikud („avalik ''auto''“ või „üldine ''auto''“).
59. rida:
== Hispaania inkvisitsiooni Must Legend ==
16. sajandi keskpaigas, samal ajal toimuva [[Protestantism|protestantide]] tagakiusamise käigus, hakkas mitmete Euroopa protestantlike haritlaste sulest ilmuma ettekujutus inkvisitsioonist, mis liialdas selle negatiivsete külgedega propagandistlikel põhjustel. Üks esimesi, kes sel teemal kirjutas, oli inglane John Foxe (1516-15871516–1587), pühendades Hispaania inkvisitsioonile terve peatüki oma raamatust ''The Book of Martyrs''. Musta Legendi teiseks allikaks oli ''Sanctae Inquisitionis Hispanicae Artes'', mis oli allkirjastatud varjunimega Reginaldus Gonzalvus Montanus, kuid mille tõenäoliselt kirjutatasid kaks [[Eksiil|eksiilis]] olevat hispaania protestanti Casiodoro de Reina ja Antonio del Corro. See raamat saavutas suure edu ning tõlgiti inglise, prantsuse, hollandi, saksa ja ungari keelde, tugevdades inkvisitsiooni negatiivset kuvandit Euroopas.Hollandlased ja inglased, Hispaania poliitilised rivaalid, aitasid samuti kaasa Musta Legendi levikule.
 
Teised inkvisitsiooni Musta Legendi allikad pärinevad Itaaliast. [[Fernando II (Aragón)|Fernando II Katoliiklase]] katsed laiendada Hispaania inkvisitsiooni [[Napoli kuningriik|Napolisse]] panid aluse mitmetele rahutustele. Seetõttu toimus seal hispaaniavastaseid ülestõuse kuni 1564. aastani. [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilias]], kus inkvisitsioon kehtestati, toimusid 1511. ja 1516. aastal samuti selle kohtuvormi vastased rahutused. Paljud XVI sajandi itaalia autorid viitavad õudusega inkvisiitorite tegevustele.